Kaks päeva ja nädalavahetus saigi läbi. Ei mäletagi suurt midagi peale poodides tuhnamise ja soodukate otsimise. Kauba valik on siin seinast-seina, väga mitmekülgne, nii et jõulude ajal ei tohiks mingit probleemi küsimuses mida kinkida tekkida. Kuigi ilmselt tekib teine probleem – mida võtta, sest head, kvaliteetset, ilusat, soodsat kaupa on nii palju. Pärast jõule pidi õige soodukas alles tulema. Pisike linn, aga ostukeskuses on poode meeletult, rahvas sagib nädalavahetusel eriti usinalt superstore’s, nii et suurt liikumisruumi tegelikult ei jäägi. Eelmise nädala lõpus oli probleem, kuidas ma lähen £50 toidupoodi. Probleem sai lahendatud kümnenaelaseid teksaseid, kampsuneid, jalanõusid ostes ja tänaseks on mul see £50 otsas. Tegelikult oli mu £25 eest ostud õigustatud, kuna plaanisingi Inglismaalt mõne riideeseme osta (s.t kaasa Eestist ei võtnud). Aga nüüd üritan rahakoti riiete teemal kuni jõuludeni lukku panna ning võtta sealt vaid toidu- ja elamisraha. Kõige õudsam on tegelikult see, et poodides käimine võtab meeletu aja ära ning kallis aeg ongi raisus… aeg, mida peaks millelegi muule kulutama.
Inglise poodides on selline seisukord, et kui midagi maha kukub, siis ise seda üles ei korjata – riided, jalanõud vedelevad põrandal. Lapsed on ka siin kuidagi vähe distsiplineeritud, nad käivad poes justkui mingit nõmedust tekitamas – nt. tõmbavad saapa niisama riiulilt alla või "mängivad-jooksevad ringi” poeasjadega (saan aru, et neil on vist igav koos vanematega poes kaasas rippuda, kuigi vanemaid alati ei paistagi kuskilt). Eestis pole sellist asja veel tähendanud. Üleüldse on poodides nii palju rahvast ja paljud näpivad niisama igasugu asju, mispärast ma ei kujuta ette, kuidas turvakontrollijatel (neid kuskil poes passimas ei paistagi) õnnestub kõigel silm peal hoida.
Ja mitte ainult kaupa pole palju, vaid ka nende variante. Teksastel ja üldse püksidel on oluline lisaks suurusele ka pükste pikkus (päris palju variante on lühikestele, inglise naised on vist ka vähe lühemad). Ma pidin esmakordselt valima standard ja long variandi vahel (olid ka short). Lõpuks käisin vist proovikabiinis kolm-neli korda (sest korraga üle 4 asja ei lubatud) ning viimaks olin seal käimisest (5-6 pükstepaari ning 5-6 topi, pluusi proovimisest) nii väsinud, et olin juba ka vaid pealevaatamisega nõus kaupa ostma.
Poodides on enamasti kohe mitu-mitu kassat (mitte ainult toidukates), nii ei pea pikalt järjekorras seisma.
Minu aega kulutab ka see, et mul pole mingit aimu, kus mingi pood asub või mis nimega on. Enam-vähem tean vaid seda, kust midagi soodsamalt osta saab, aga üritada seda poodi leida järgmine päev näib justkui võimatu. Täna tegin ka paar tiiru ümber suure Westfieldi enne kui õige poe üles leidsin, vaid juhuslikult sattusin Westfieldis (kaubanduskeskuse sees) õigete poodide otsa (route-mapist pole siiamaani suurt abi). Ning rahvas on igal pool jalus ka veel :D
Kohati tundub, et inglased on siin vähemuses (kusjuures enam ei imestakski, kui see ka nii oleks). Enamuses on siin mustanahalised, poolmustanahalised ja mingi lõunamaine rahvus – Pakistanist, Indiast vms (naised, kes kannavad maani, ümber kere mässitud, ühest tükist, eredaid, harvem musti, ühtlaselt sallina langevaid riideid, kaunistuseks mingid litrid ning mõnel on ka peakatted). Väheke on ka hiinlasi, jaapanlasi. Ning muidugi liiguvad sellised ringi trobikond perekondadena, kus on palju lapsi.
Inglise liiklusega ma vist ei suudagi kohaneda – kunagi ei saa aru, mis suunast auto võib tulla. Kuigi ma siinsest liiklusest midagi ei mõika, paistab siin olevat viisakaid juhte, kes suva koha pealt (vähe vaiksemas liikluses) annavad jalakäijale õiguse. Ja poolinglasena astun enamasti ikka punase tulega üle tänava, lihtsalt ei viitsi rohelist ära oodata.
Et tänast lugu hästi lõpetada, siis endiselt meeldivad mulle väga siinsed kitsad tänavad, eriti kesklinnas, kus autod reeglina liikuda ei tohi (on vaid jalakäijatele) ning loomulikult pisikestest telliskividest majad, mille teise korruse aknast võiksid vabalt kõrgushüppajad koju käia :D Pikkade majarodude katustel annaks kõndida, sest vahesid ju pole :D
Inglise poodides on selline seisukord, et kui midagi maha kukub, siis ise seda üles ei korjata – riided, jalanõud vedelevad põrandal. Lapsed on ka siin kuidagi vähe distsiplineeritud, nad käivad poes justkui mingit nõmedust tekitamas – nt. tõmbavad saapa niisama riiulilt alla või "mängivad-jooksevad ringi” poeasjadega (saan aru, et neil on vist igav koos vanematega poes kaasas rippuda, kuigi vanemaid alati ei paistagi kuskilt). Eestis pole sellist asja veel tähendanud. Üleüldse on poodides nii palju rahvast ja paljud näpivad niisama igasugu asju, mispärast ma ei kujuta ette, kuidas turvakontrollijatel (neid kuskil poes passimas ei paistagi) õnnestub kõigel silm peal hoida.
Ja mitte ainult kaupa pole palju, vaid ka nende variante. Teksastel ja üldse püksidel on oluline lisaks suurusele ka pükste pikkus (päris palju variante on lühikestele, inglise naised on vist ka vähe lühemad). Ma pidin esmakordselt valima standard ja long variandi vahel (olid ka short). Lõpuks käisin vist proovikabiinis kolm-neli korda (sest korraga üle 4 asja ei lubatud) ning viimaks olin seal käimisest (5-6 pükstepaari ning 5-6 topi, pluusi proovimisest) nii väsinud, et olin juba ka vaid pealevaatamisega nõus kaupa ostma.
Poodides on enamasti kohe mitu-mitu kassat (mitte ainult toidukates), nii ei pea pikalt järjekorras seisma.
Minu aega kulutab ka see, et mul pole mingit aimu, kus mingi pood asub või mis nimega on. Enam-vähem tean vaid seda, kust midagi soodsamalt osta saab, aga üritada seda poodi leida järgmine päev näib justkui võimatu. Täna tegin ka paar tiiru ümber suure Westfieldi enne kui õige poe üles leidsin, vaid juhuslikult sattusin Westfieldis (kaubanduskeskuse sees) õigete poodide otsa (route-mapist pole siiamaani suurt abi). Ning rahvas on igal pool jalus ka veel :D
Kohati tundub, et inglased on siin vähemuses (kusjuures enam ei imestakski, kui see ka nii oleks). Enamuses on siin mustanahalised, poolmustanahalised ja mingi lõunamaine rahvus – Pakistanist, Indiast vms (naised, kes kannavad maani, ümber kere mässitud, ühest tükist, eredaid, harvem musti, ühtlaselt sallina langevaid riideid, kaunistuseks mingid litrid ning mõnel on ka peakatted). Väheke on ka hiinlasi, jaapanlasi. Ning muidugi liiguvad sellised ringi trobikond perekondadena, kus on palju lapsi.
Inglise liiklusega ma vist ei suudagi kohaneda – kunagi ei saa aru, mis suunast auto võib tulla. Kuigi ma siinsest liiklusest midagi ei mõika, paistab siin olevat viisakaid juhte, kes suva koha pealt (vähe vaiksemas liikluses) annavad jalakäijale õiguse. Ja poolinglasena astun enamasti ikka punase tulega üle tänava, lihtsalt ei viitsi rohelist ära oodata.
Et tänast lugu hästi lõpetada, siis endiselt meeldivad mulle väga siinsed kitsad tänavad, eriti kesklinnas, kus autod reeglina liikuda ei tohi (on vaid jalakäijatele) ning loomulikult pisikestest telliskividest majad, mille teise korruse aknast võiksid vabalt kõrgushüppajad koju käia :D Pikkade majarodude katustel annaks kõndida, sest vahesid ju pole :D
No comments:
Post a Comment