Hope again?

Eilse õhtu üllatushelistaja oli tegelane tööagentuurist, kust broneeriti mulle keeletest ja kust nad pidid organiseerima tööintervjuu Lloyds’iga. Nüüd siis kolme nädala pärast, kui ma võibolla ei elagi enam Derby’s või äkki töötan juba kuskil farmaatsia alal. Tore küll, helistaja ise ka mainis, et tahtis lihtsalt teavitada võimalikust tööintervjuust lähitulevikus, aga päris täpset aega ei andnud. Teadagi – tahtis ilmselt aimu saada sellest, kas ma olen veel available ehk siis kas otsin tööd. Mingi segane asi oli selle Derby piirkonna manager’iga olnud (kuigi ma ise veel ütlesin, et kaaluksin iga piirkonna võimalust) – vist polnud pikemalt kohal või mis iganes seal agentuuris mulle põhjuseks välja mõeldi, aga nüüd paistab, et rattad hakkavad jälle veerema. Põhiline on see, et ühest agentuurist alles hommikul öeldi, et ärgu ma samal ajal teistega tegelgu ning nüüd võib tekkida selline loll olukord, kus mõlemad peadpidi ühte kohta kokku jooksevad. Kuigi ma arvan, et minu tegu peaks kõigile mõistetav olema – miks ma peaksingi kolm nädalat ootama ja lootma vaid ühele. Nüüd ma ei tea, kas peaksin kohe teistele ära ütlema, et sorry, aga mul ilmselt on miskit kuskil arenemas, kuid siis võibolla need esimesed sellid ikkagi ei saa mulle tööintervjuud organiseeritud ning tekib jälle loll olukord. Samas pidid need teised kahe tööpäeva jooksul midagi leidma (kui leiavad) ning mul on hilja öelda, et ärge otsige enam, sest CV on juba firmadele saadetud. Keeruline see ilmavärk, võibolla tunnen asjata süümepiinu…