mistakes are useful

Uute olukordudega harjumine ja nendega toimetulek on olnud minu kahe viimase kuu põhiteemaks. Tagantjärele on hea targutada, et oleksin võinud seda või teist juba siis teha – aga selleks ma ju üheltpoolt Inglismaale tulingi, et õppida ning kes ei tee vigu, see ei õpi kunagi. Mitte et ma väga suuri apsakaid oleksin teinud, aga asjade kulu kiirendamiseks oleksin võinud teistmoodi toimida. Ja mitte et ma oleksin olnud rumal ja naiivselt midagi uskunud – ei, ma polnud seda, aga lihtsalt jäin liiga kauaks ühele võimalusele lootma. Tööagentuuride asemel oleksin võinud hoopis otseste tööandjatega kontakti otsida – see sai mulle juba varakult selgeks, aga püüa sa seda teha, kui igal pool on tööagentuurid nagu kaanid küljes, s.t püüa neid kuidagi vältida ja teiselt poolt leida üles või olla üldse teadlik otsestest tööandjatest silmas pidades võõrast riiki, võõrast olukorda jne. Ilmselt oli mul ka vähe usku iseenesesse ja lootsin tööagentuuridest suuremat abi olevat, kuna nemad on siinse olukorraga kursis. Eks nad olegi, aga ma oleksin saanud enese heaks rohkemat ära teha. Tegelikult ma teadsin kõike seda ise, aga teadmisele kinnituse leidmine võttis aega. Ühelt poolt oli viga kohe esimene miinimumpalgaga tööots vastu võtta, sest sellele tööle kulutatud 5 nädalat oli rohkem enese aja raiskamine. Suurim tõenäolisus oleks olnud leida erialane töö kohe esimesel nädalal CV näpus linna apteegid järjest läbi käies.
Mäletate ehk kui umbes kuu aega tagasi kalendritöökohast lahkudes otsustasin rohkem otsestele tööandjatele rõhku panna – ma teadsin juba siis, et agentuurid on pigem ajaraiskamine. Sain selle peale nii mõnegi vastuse tööandjatelt, aga siis ilmus jälle agentuur välja oma Lloyds’i pakkumisega ning ma jätsin teised võimalused unarusse. Siis möödus jälle paar nädalat enne kui sain kindla aja tööintervjuuks ning selle aja jooksul ma ei tahtnud teiste võimalustega tegeleda, kuna mulle organiseeriti juba midagi. Ma ei tahtnud liiga palju tõmmelda ning see oligi mu suurimaks apsuks – kannatlikkus pole alati voorus. Karmis maailmas peab ka ise karm olema, kuigi minu südametunnistus ei luba seda. Ma olen juba pikemat aega teadnud, et helge südamega siin ilmas kaugele ei jõua. Vahel peab üle laipade minema või muidu kasutatakse sind lihtsalt ära.
Esmaspäeval on mul järjekordne võimalus näidata oma positiivseid ja ka negatiivseid külgi Lloyds’ile. Selle võimaluse korraldas mulle tööagentuur, kuigi ma vahepeal otsisin ise kontakti mõne teise independent pharmacy’ga (=sõltumatu apteek). Mulle valmistab "ei" ütlemine süümepiinu ja ebameeldivusi, see on ka üks põhjus, miks ei tahtnud korraga igast võimalusest kinni haarata. Lloyds Pharmacy on pealegi liiga atraktiivne selleks, et teisi apteeke selle kõrval märgata.