Ma olen viimasel aastal pannud rohkem rõhku leiva söömisele, sest kartulitest, makaronidest, riisist ja muust taolisest on isu täis. Eestist ära tulles juba kartsin, et pean Inglismaal vaid “saia” närima, aga ära sa märgi – UK-s on piisavalt palju häid leibasid, olgugi, et normaalselt maksavad nad rohkem kui tavalised leivad. Tavaline leib on siin eesti mõistes sepik ja sai on nagu sai ikka. Kujult on nad neljakandilised (nagu eesti röstsaiad) ja enamasti kaaluvad 800 g või väiksemad pätsid 400 g.
Tavaliselt toimub tööpäeva lõpus “vanade” leibade allahindamine, nii et 17 paiku käime poes paremaid palasid luuramas. Need pole tegelikult üldse vanad leivad - tegemist on järgmise päeva parima endega. Kuigi vahel pealtpoolt katsudes koorik kivikõvana tundub, on leib seestpoolt täiesti värske, mõnusalt pehme, hoopis teistsugune kui eesti kuivanud käkk. Eestis jäi leib tavaliselt hingetorru kinni, sest tihtipeale tähendas ka värske leib pisut kuivanud käkki, nii et paari päeva pärast polnud tihtipeale isugi seda edasi süüa. Aga siin on leibadel hoopis teistsugune konsistents, mistõttu pole ühestki allahinnatud leivast ka paari päeva jooksul kuivanud käkki saanud. Eks ühelt poolt on asi ka selles, et ma olen võimeline ühe päevaga selle teradest kubiseva 800-grammise mooniseemnetega pätsi üksi nahka pistma, sest see maitseb imeliselt. Määrin tüki võiga kokku ning joon piima kõrvale ja sellest parem saab olla vaid pannkook moosiga. Selline teraleib ei maitse nagu sepik, vaid on hoopis omaette elamus võrreldes eestimaiste pätsidega.
Hind on päeva lõpus ka ülisoodne (800 g päts maksab £1.09 asemel 39p), kuigi tihtipeale tuleb koju tulla tühjade kätega, sest “vanu” pätse lihtsalt pole. Ühe korra sain maitsta ühte teist sorti teraviljaleiba (wholemeal grain) - see oli parimatest parim, aga kahjuks oli see ükskord, sest tavaliselt pole neil seda leiba aeguva variandina.
Praegu ma ei kujuta enam ette, et tahaksin seda poolkuiva eesti leiba, seda enam, et siinne leib on toitaineliselt palju kasulikum – milles alguses tõsiselt üllatusin, sest arvasin, et süsivesikute sisaldus on neis kõrgem, aga selgus hoopis vastupidine fakt (ka tavaleibade võrdlusel).
Kui ma loodetavasti varsti koonerdamise lõpetan, siis pöördun tasakaalustatuma toitumisviisi juurde tagasi ning hakkan trenni tegema, sest ma ei kannata silmaotsaski pekistumise protsessi. Aga seni veel naudin terade imelist krõmpsu ja leiva mahedat konsistentsi oma hamba all :D
Tavaliselt toimub tööpäeva lõpus “vanade” leibade allahindamine, nii et 17 paiku käime poes paremaid palasid luuramas. Need pole tegelikult üldse vanad leivad - tegemist on järgmise päeva parima endega. Kuigi vahel pealtpoolt katsudes koorik kivikõvana tundub, on leib seestpoolt täiesti värske, mõnusalt pehme, hoopis teistsugune kui eesti kuivanud käkk. Eestis jäi leib tavaliselt hingetorru kinni, sest tihtipeale tähendas ka värske leib pisut kuivanud käkki, nii et paari päeva pärast polnud tihtipeale isugi seda edasi süüa. Aga siin on leibadel hoopis teistsugune konsistents, mistõttu pole ühestki allahinnatud leivast ka paari päeva jooksul kuivanud käkki saanud. Eks ühelt poolt on asi ka selles, et ma olen võimeline ühe päevaga selle teradest kubiseva 800-grammise mooniseemnetega pätsi üksi nahka pistma, sest see maitseb imeliselt. Määrin tüki võiga kokku ning joon piima kõrvale ja sellest parem saab olla vaid pannkook moosiga. Selline teraleib ei maitse nagu sepik, vaid on hoopis omaette elamus võrreldes eestimaiste pätsidega.
Hind on päeva lõpus ka ülisoodne (800 g päts maksab £1.09 asemel 39p), kuigi tihtipeale tuleb koju tulla tühjade kätega, sest “vanu” pätse lihtsalt pole. Ühe korra sain maitsta ühte teist sorti teraviljaleiba (wholemeal grain) - see oli parimatest parim, aga kahjuks oli see ükskord, sest tavaliselt pole neil seda leiba aeguva variandina.
Praegu ma ei kujuta enam ette, et tahaksin seda poolkuiva eesti leiba, seda enam, et siinne leib on toitaineliselt palju kasulikum – milles alguses tõsiselt üllatusin, sest arvasin, et süsivesikute sisaldus on neis kõrgem, aga selgus hoopis vastupidine fakt (ka tavaleibade võrdlusel).
Kui ma loodetavasti varsti koonerdamise lõpetan, siis pöördun tasakaalustatuma toitumisviisi juurde tagasi ning hakkan trenni tegema, sest ma ei kannata silmaotsaski pekistumise protsessi. Aga seni veel naudin terade imelist krõmpsu ja leiva mahedat konsistentsi oma hamba all :D
No comments:
Post a Comment