Nottingham-Shootingham

Täna oli mul Nottinghamis tööintervjuu. Päris adrenaliinimöll oli linnas, kus sa oled teist korda ja eelnevalt vaid mõnda teed pidi kesklinnas kõndinud, leida üles mingi tundmatu maja äärelinnas ja seda kaardi abita. Eelmisel õhtul mõtlesin küll, et jätan netikaardi järgi ligikaudu meelde, mis peatänavaid pidi pean minema, et õigesse kõrvaltänavasse saada. Muidugi oli eelnevate kogemuste põhjal kahtlusenatuke, et ma ei oska bussi pealt maha saades mitte üheski suunas minna ja nii oligi. Ma teadsin vaid seda, et olen kuskil Derby road peal, aga millisel lõigul või kummas suunas Lenton linnaosa jääb, polnud aimugi. Aega oli 50 min ja kõik see kuluski ära, kuna suutsin nii palju edasi-tagasi tiirutada. Abi oli igast kümmekond inimesest, kellelt teed küsisin, sest kõik oskasid mingi vihje anda, mõned vähem, mõned rohkem. Jällegi tuleb meelde paar seika Eestist, kus vaid õlgu kehitati ja oma teed mindi. Kui inglased ei tea, siis vähemasti nad suunavad sind kellegi juurde, kes teab. 10 min enne intervjuud olin üpris lähedal õigele tänavale, kuid mitte päris… üks mitte kohalik naine saatis mind postkontorisse, kus teatigi seda tänavat, millest teised eelnevad kuulnud polnud. Lõpuks, 5 min enne, olin õiges tänavas, aga no majadel polnud ju numbreid peal, tiirutasin siis veel edasi-tagasi, leidsin mingi madala maja nurga pealt, mille uksel oli mingi seostatav sõna minu üldise erialaga, kuid ma ei teadnud üldsegi, mida otsima pean. Läksin siis sisse ja küsisin, et kas on 46 ning jess… kolm minutit enne olin kohal.
Maja ja rajoon üldse tundusid aguli olustikuga kokku sulavat – nagu räpane tööstuslinnaku jätk. Mitte miski majas ei jätnud ka paremat muljet. Mõtlesin, et olen sattunud kuhugi põrandaalusesse kohta. Ruumid olid viletsad nagu stagna ajast - tühjad, hämarad, kõledad, siin-seal remondiprahti või kes teab mida vedelemas. Lõpuks juhatati mind kuhugi maja tagumisse ossa, kus oli väheke paremas seisus ja soojem ruum, kuid mõnda aega pidin ootama jällegi kahtlasena tunduvas “köögis”. Suutsin vaid mõelda, et mis ma siin teen või kuhu ma küll sattunud olen ning hetkeks oli soov ära minna. Aga… tegelikult ma teadsin, et tegemist on alles alustava ettevõttega, tegin sellest loogilisi järeldusi, miks kõik ei ole veel nii nagu peaks ning kokkuvõttes jättis vastuvõtt hea mulje, olgugi, et ka kahtlane intervjueerija nimi tekitas minus soovi ära põgeneda. Ma ei tea, mis rahvusest ta oli, aga tundus täiesti adekvaatne, asjalik ning veenev, ses mõttes lahkudes ma enam ei arvanud, et tegemist on illegaalse kohaga :D Ka tema oli alles paar nädalat tagasi sellesse firmasse tööle tulnud ja ta oli pandud tööintervjueerijaks, muidu tähtsaks asjapulgaks, ses mõttes, et oma valgusküllane kabinet, telefon ja arvuti – need siis kaasnesid sellega. Ma olen eelnevalt sellist lugu ühe eesti ärimehe kohta kuulnud, kuidas mees pandi teisel päeval juba inimeste töölevärbajaks :D
Aga ma ei imesta üldsegi, miks ta sai selleks – sest tema inglise keel oli vaatamata tõmmumale lõunapäritolule laitmatu ja ladus ning ärategija hoiak tuli ka plussiks. Firma on alles lapsekingades, mispärast kõik suuremalt jaolt veel välja töötamata on ning minus ebakindluse tõttu kahtlusi tekitab, kuna mulle sissetallatud rajad ikka väga veel meeldivad :) Aga samas ma tean, kuidas sellistes kohtades käib inimeste edutamine kiirelt, kuigi esialgu 5-6-liikmeline inimeste grupp väga tagasihoidlik tundub. Igal töökohal on oma plussid (sh võimalused) ja miinused (sh riskid) nagu sellelgi, mille olen enese jaoks selgeks mõelnud. Pikemalt ei hakka sellest ettevõttest rääkima, sest ma ei tööta ju seal (veel?), aga lühidalt öeldes on tegemist retseptiravimite online-müügiga, mistõttu on tiimi vaja ka registreeritud farmatseuti. Kuna nad tahavad oma tiimi ikkagi registreeritud professionaale (farmatseut, arst), siis see vähendab minu kõhklusi. But you’ll never know… Palk on ka kõva motivaator :D