I have to do more to help myself

Mul pole tükk aega olnud tuju kirjutada ega pole ka praegu, kuid kirjutan nende pärast, kes hoolivad minu blogidest.
Sheffield’i Lloyds’ist ei saanud asja nagu kartnud olin, sest keegi oli minust kogenum sellele kohale. Õnneks ei jätnud Sheffield linnana ka just kõige paremat muljet. Muidugi pole mul piisavalt manager’i kogemusi ega kogemusi üldse siin Inglismaal, kuidas ma saaksingi inglasega konkureerida, sest tegemist oli ikkagi rohkem manager position’iga. Ma tundsin juba intervjuu ajal kõikidele nendele keerulistele küsimustele vastates ebamugavalt ja teadsin sisimas, et nad ei vali mind. Intervjuu oli a’la stiilis, miks just mina peaksin selle koha saama. Pole kerge vastata, kui ise ei usu ka sellesse ja teades, et kogemusi ju pole ning keegi ei anna sulle niisama võimalustki selleks. Esimene Lloyds’i manager oli hoopis inimlikum, sõbralikum ning jättis väga hea mulje, ta ei täitnud ka seda totakat ankeeti. Pärast helistas muidugi tööagentuur ning soovitas (lubas kohta otsida) omalt poolt kuhugi väiksemasse linna või maakohta kandideerida ning hiljem, kui töökogemust on, vaadata sinna, kuhu tahan. Ma olin vägagi selle poolt, kui nad vähemalt leiaks midagigi, millesse mul enam küll eriti lootust või usku pole. Miks nad ei võinud juba alguses sellega lagedale tulla? Lloyds on Lloyds ja ega nad sellepärast vähem ei maksa, kui ma kuskil rural'is töötaksin. Pealegi mulle meeldiks alguses kuskil vähe rahulikumas kohas töötada ning kaks esimest kuud on niikuinii treening. Maakohtades on sõbralikumad inimesed, vähem välismaalaseid (kui üldse). Kui selle juurde käiks odavam elamise rent ning mingi odav soodusketi pood, siis pole midagi häda. Kuna mulle inglise foorumis soovitati mitte agentuuri peale loota ning hakata ise asjaga tegelema, siis mis mul muud üle jäigi. Kirjutasin suuremate ja sõltumatute apteegikettide telefoninumbrid üles ning läksin kohalikku Jobcentre’sse helistama – kolmveerand tunni jagu telefonikõnesid oleks ilmselt minu mobiilikaardi tühjaks imenud, aga tööhõivebüroos saab lauatelefonidele tasuta helistada. Ma ei teagi, kui palju sellest kasu oli, kuna kõikidest kohtadest lubati asja enne natuke uurida ja siis tagasi helistada – kaasa arvatud Lloyds’ist. Justnimelt, helistasin otse Lloyds’i omadele, et tööagentuuri enam asjasse mitte segada. Sattusin kogemata ühe teise tööagentuuri otsa, loodetavasti ei tule sealt mingit kokkupõrget. Õhtul otsustasin oma lootusetuses veel ühe rohkem silma jäänud tööagentuuri kaudu konkureerida, kuna nad otsivad just ülemeremaadest farmatseute ning hetkel oli neil pakkumisi piirkonda, millest oleksin väga huvitatud (Manchester). Seesamune tööagentuur ei pidanud paljuks ka mulle Eestisse nii mõnigi kord helistada. Asi jäi tookord pooleli sellepärast, et ma ei saanud nii kiiresti eelmisest töökohast tulema. Igatahes on mul juba ükskõik südametunnistuse koha pealt, et ma erinevaid meetodeid rakendan, sest ma pean enese jaoks rohkemat tegema, kui vaid ühele võimalusele lootma. Ükspäev mõtlesin, et käin linna kõik apteegid läbi ja jätan oma numbri. Sattusin ringlema lõuna ajal, kui siin on apteegid kinni ning ühes kohas polnud üldse kolmapäeviti tööpäev ning siis tegin veel teise ringi, kus ma sain ühest kohast (Lloyds’i ühe apteegi manager’ilt, kes ise ka inglise keelt aktsendiga purssis) kohaliku Area manager’i telefoninumbri ning teisele suurketiapteegi (kõige suurema ketiapteegi Boots’i) manager’ile andsin üle oma CV ning see pidi selle edasi Area manager’i kätte toimetama. Selle peale tundus mulle mõttetuna kohalikke apteeke edasi läbi käia (kuigi foorumist soovitatud oli), sest tööle võtmise ei otsusta kohaliku apteegi manager (igal apteegil on manager), vaid Area manager ning mulle tundus mõttekamana hoopis helistada, mida ma ka tegin. Pealegi sooviksin ma hoopis mõnda teise linna elama asuda. Muidugi emailisin ka mõned CV-d, et asi uhkem oleks ja ma ei arva enam , et ma sellise tegutsemisega vinti üle keeraksin. Minu tegutsemisele pole eriti suurt vastukaja veel tulnud, kuigi mingi pisitilluke lootus on ühelt suuremalt sõltumatult apteegiketilt, kes rääkis avameelselt, et neil on jaanuaris algava 3-kuulise training period’i 6 kohta ülemeremaade farmatseutidega (nt. Itaaliast, Hispaaniast) juba täidetud, aga ta lubas kolmapäeval uuesti helistada, kuna võibolla on mõni teine võimalus (sest ma olen juba RPSGB registris) ning võibolla mõni koht vabaneb kellegi loobumise tõttu. Muidugi ei looda ma eriti sellele, sest ma ei julge enam millelegi või kellelegi loota ning isegi treeningkoha leidmine tundub üpris võimatuna, kuigi paljude apteegikettide kodulehekülgedel (Lloyds, Boots, Rowland, Day Lewis jt.) räägitakse võimalustest ülemeremaade apteekritele. Aga ühte ma ütlen – alla ma ei anna. Ma tean veel sedagi, et Nottingham’is on koht veel vaba, kuigi ma jätan selle oma viimaseks võimaluseks.