vana lõpp on uue algus

Eelmisel korral rääkisin, kuidas ma Nottingham'is tööintervjuul käisin. Põhimõtteliselt tahtsid nad mind sinna tööle nagu arvanud olin. Aga ma läksin vist väheke ahneks või umbes nii… Tööintervjuul märkisin ära, et tahaksin aastas £28000, aga hiljem arvutama hakates leidsin, et sellele vastaks tunnipalk £14 (võibolla ka eksin). Mul läks telefonis tööandjaga kauplemiseks, tema viimaseks sõnaks jäi £13, mis minu arvates teeks aastas veidi üle £26000, olgugi et ta pakkus tõenäoliselt hilisemat palgatõusu £15-16, kuna minust saaks siis superintendent (igas farmaatsia ettevõttes peab olema farmatseutide farmatseut, kes jälgib teiste farmatseutide tööd, et kõik sujuks). Ilmselt on probleem ka selles (nagu UK-s on), et tööandja ja töötaja vahel on peaaegu alati tööagentuur, kes kõik ilusa ära rikub, tahtes ka midagi vahelt. Nii olen juba iga päev saanud kõne tööagentuurilt, et kas ma ikka tahan veel £14 ja ehk ootab veel veidi, võibolla tööandja pakubki lõpuks, kuna ta veel kedagi kindlat leidnud pole. Siin on umbes selline olukord, et kes kõige enne järele annab (tööandja või töötaja)… vähemalt ma arvan nii. Mul on tunne, et need agentuurid rikuvad kõik oma “vahelttasu” tõttu ning nad konkureerivad ka omavahel, mistõttu toimub sisuliselt mitte niivõrd proviisorite vahel konkurents, vaid tööagentuuride. Ega asjata Martin ühest tööagentuurist mulle öelnud, et eriti ei tasuks samal ajal ka teiste agentuuride kaudu tõmmelda, vaid ühele kindlaks jääda, aga no mis sa teed, kui see agentuur sulle midagi ei leia. Kuhu sa siis ikka lähed, kui teise :D või otsid siis ise, aga kust sa ka töökuulutusi ei vaata, igal pool näed vaid agentuure…
Eks te kõik mõtlete nüüd, et ma olen ikka täitsa hull, et seda tööpakkumist vastu ei võtnud ka £13 eest, sest see on ikkagi üks suurem summa ka tavalisele inglise lihttöölisele, eriti veel mulle, kes kalendrite pakkimise eest miinimumpalka £5.52 tunnis sai. Justnimelt sai (minevikus), kuna ma otsustasin uue koha ootuses töölt ära tulla, isegi siis, kui asjast asja ei saa, kuna kuskilt otsast pean tõsisemalt hakkama oma erialatööd otsima, sest selle töö kõrvalt, mis oli, ma lihtsalt ei jõudnud… aeg kadus kuhugi ja päeva lõpus olin väsinud, energiast tühi…
Aga võibolla olengi hull, et sellist pakkumist vastu ei võtnud, aga ühelt poolt kartsin ennast siduda vähemalt kolmeks kuuks selle kohaga (olgugi, et see pole üldsegi nii pikk aeg) ja teiselt poolt pole see töö mulle kõige südamelähedasem. Olen algusest peale kujutanud ennast apteeki tööle - proviisoriks, kes suhtleb igapäevaselt patsientidega, mitte ei korja ravimeid riiulitelt kuhugi korvi kuskil kinnises ruumis. Tahaksin keeleliselt areneda ning olla nagu Eestiski osaliselt patsientide hingetohter, missest, et osad neist väga pahurad olid, aga selle eest mõni oskas tuju kohe väga heaks teha.
Võibolla läksin veidi uhkeks, et rohkemat tahtsin (olles kursis siinsete proviisorite palkadega), sest ma nägin, et mind tahetakse (nagu Eestiski). Tegelikult oleks elamiseks seda summat hädasti vaja, sest mulle ei meeldi teiste kulul elada, sest niigi kaua on seda juba tehtud.
Tagantjärele on muidugi hea targutada, aga ma usun, et asjad lähevad sedasi nagu nad minema peavad - varem või hiljem minu kasuks :) Sest elus on palju kordi ette tulnud olukordi, mis lahenevad iseenesest, kuigi eelnevalt olen nii palju muretsenud. Keegi justkui aitaks mind suunates õigetesse kohtadesse või vältides valesid kohti. Võibolla on see sisetunne, ma ei tea…Igatahes enam pole mõtet nuriseda, vaid tegutseda, sest Bemrose Booth’is oli täna viimane tööpäev ning sisuliselt olen ma töötu. Mingi pisike lootus selle pakutud töökoha suhtes veel on, sest nad otsivad nüüd otse kohaliku ajalehekuulutusega (nagu täna märkasin) ja ma kahtlen, kas nad üldse leiavad kedagi selle kohale nii odavalt nagu mina pakkusin (inglast ja kvalifitseeritud proviisorit vaevalt, sest nende palgad hakkavad vähemalt £30000 aastas; farmatseudi ehk technician’i küll, aga neil on vaja ka kedagi superintendent’ks või selle kandidaadiks).
Igatahes selle võimalusega ma enam ei arvesta, vaid hakkan tõsiselt apteekidesse tööd otsima. Üritan nii palju kui võimalik agentuure vältida.