Woolls'i võlud

Hoolimata sellest, et Woolls’is on Kaalikakiskuja&Co, kes ei oska elementaarset matemaatikat nagu leida, et 200mg/5ml on sama mis 40mg/ml või siis sõnasid kirjutada nagu “warfarin”, “subcutaneous” jpm või mõnda perekonnanime hääldada nagu mina peaksin olema neist ka keeleliselt targem (on ette tulnud ka mujal) ja hoolimata sellest, et seal pidevalt, 5-minutiliste vahedega telefon heliseb, millele kellelgi pole eriti aega vastata, sest tõesti – kõigil on kiire ning kaheteistkümnepealine seltskond kitsukeses ruumis ots-otsaga pidevalt kokku põrkab, veel eriti, kui enamik neist on korpulentsed ja käib külg-külje kõrval nühkimine, meeldib mulle nendest faktidest hoolimata seal üha rohkem. Ma vist olingi pigem mõeldud sinna lisatööjõuks kui Ramsgate’i, aga kuna mulle alguses kohe Ramsgate’s hakkas tohutult meeldima (ja siis üha vähem), sain oma soovile peamiselt sinna. Sel kuul olen päris palju olnud Woolls’is ja miskipärast tunnen ennast seal juba kodusemalt kui Ramsgate’s. Mingi võõrandumine on Ramsgate’st, ainult laupäevane seltskond on veel talutavam ja lähedasem, teistega ei leia enam ühist kontakti. Eks ma olen seal viimastel kordadel üha vähem ja vähem olnud nagu soovisingi. Ali pole maikuust saadik näinud ja siiamaani pidi ta rääkima töölt lahkumisest, mis ongi vaid jutuks jäänud. Igatahes, Woollsi puhul on palju pisiasju meelepärased. Esiteks juba see, et ma ei pea nimesid hüüdma ja säästan tohutult sellega oma närve, aega ja jalavaeva. Saan keskenduda ainult ravimikontrollile ignoreerides täiesti telefoni ja jutuvalinat. Tavaliselt tegelevad kõik teised jamaga, mitte mina, sest on professionaalne kaader (ok, nagu ka Ramsgate’s), aga ka manager, kes läheb enamasti minu asemel välja, kui isiklikult kohal on. Ja ta on, mitte nagu Ali, kes kuhugi ruumi tükiks ajaks ära kaob. Graham teeb samamoodi või rohkemgi tööd kui mina ja ei häiri absoluutselt. Ja siis enamik päevadest, kui ilm on hea, naudin mere äärest rattasõitu, eriti õhtuti pärast tööpäeva, kui päike pilvepiiril taevasse imelised toonid toob ja merelegi sillerdava kuma loob. Ka täna oli üks kenadest loojangutest, kahjuks polnud jäädvustajat kaasas. Varsti läheb küll pimedaks ja tagasisõit ohtlikumaks, kuna mere äärest pean sõidutee peale kolima, aga siit tuleb peamine väärtus – kaks ühes ehk trenn ja tööleminek samal ajal, s.t saan aega ratsionaalsemalt ära kasutada ja ei pea ekstra hommikul vara jooksu vms pärast tõusma. Vahemaa on pealegi täpselt paras, 30 minutit ots ning see tunnike rattasõitu annab mulle lisaks 8 miili päevas, mida hiljem oma otstarbeks autoga sõidul ära kasutan. Lõunaid saan ka arukamalt ära kasutada käies kohalikus Tescos varusid täiendamas. Kuigi see on kõige kiirem apteek üleüldse (vahel 1200 ravimit päevas), olen seal nõus enamik päevadest olema just nende pisikeste hüvede nimel ning kuni Graham seal on, sest ta lõpetab selle aastaga samamoodi (pensioniiga ja finantsiline vabadus jõudis kätte), tunnen ennast kui vanajumala selja taga.