ootamatult oodatav

Mis seal ikka, kaotame salapära sellelt pühapäevalt, milles üks plaan mind ütlemata rõõmsaks tegi. Selle mõttega, et anda aasta lõpuni aega neile, kes tahaksid veel siiakanti külla uudistama tulla. Huvitaval kombel on siiani huvi olematu olnud, aga see inglise kiiks on vist ka minu viga. Ei, ma ei oota last ega midagi sellist. Kas see tuli ootamatult? Mulle vist mitte, sest olin seda teemat tükk aega oma mõtetes jahvatanud, aga lõpuks jõudsin ka vastu võtta. Kuigi Tikrike pani mu natuke kahtlema. Nagu ikka, elus peab olema valikuvõimalusi ja ahvatlusi, et lihtsameelset otsustamist poleks ja pärast saaks väheke kahetseda ka. Muidugi suutsin ka ise selle asja endale keerulisemaks teha ja närve üles kruttida mõttega, mis mind nüüd ees ootab. Mu (lähi)tulevik on ebakindel, sest ma ei sammu enam sissetallatud rada. Ma ju ei tööta enam ja ma pole endiselt miljonär! Aga ikkagi ma otsustasin mõttes selle sammu teha ja teatud kaalutlustel lõpetada selle aastaga. Huvitav, et eelmisel aastal plaanitu oli juba meelest minemas. See praktiline osa, kuidas inglise riiki mitte liigselt maksudega toetada ja töötada vaid miinimumi piires, millega Eestis annaks terve aasta normaalselt ära elada. Jah, räägime siin umbes eesti keskmisest aastapalgast. Siiski hoidsin juba suvel kodumaistel töökuulutustel silma peal, just selle mõttega, et saada positiivne märk Eesti jäämiseks. Seda märki ei ilmunud. Ühest kohast anti teada alles siis, kui juba ära lennanud olin ning ka sellele kohale jäi edasi kandideerimata, kui selgus, mis palka maksimumina reservidest võtta saadi. Ja tegemist polnud apteegiga kusjuures, erialane ametikoht küll, aga tundmatu ala, mis oleks mind vähemalt mõneks ajaks erutanud küll uue väljakutse näol, aga kuna ma polnud kindel, et teeksin seda suurema hea meelega terve aasta, et saada sama palk kokkuvõttes, mis siin umbes kolme kuuga, siis nii ta läks. Ma lihtsalt ei uskunud, et sellest tööst oleks saanud mulle kirg. Arvasin, et isegi eesti apteegis tunneksin end paremini (samaväärse palgaga). Kui mul rahaga kitsaks läheb, siis kobin tagasi inglisesse (see võimalus ju ei kao), aga see ei tohiks juhtuda järgmise aasta sees ning tõenäoliselt, mida ma ka loodan, leian endale piisavalt huvitavat rakendust Eestis, et sinna ma jäängi :) Aga loomulikult, ette lubada oleks peaaegu sama, mis öelda, et mu maja valmib selleks suveks. Eih, ma olen aru saamas, et lõpptulemusest on tähtsam teekond selleni. Siinkohal on minu elu suurim väljakutse viia end piisavasse konditsiooni, et saada hakkama selle imelisega, millest olen väga pikka aega unistanud. Minu peas pole enam mõtet, et annaksin kellelegi palju raha ja olgu olemas. Eiiii, võibolla usaldan või usun endasse liiga palju, aga mis mõte oleks mul end jätta ilma sellest loomisprotsessist, mis mulle just rahuldust pakubki või siis lõpptulemus, mis ütleb, kes selle (elu)töö taga oli. See, kes veetis hommikust õhtuni asja kallal nokitsedes ja kirudes…

Kui miski jäi segaseks, siis küsige, sest ise olen justkui kõik nüüd selgeks mõelnud ning võibolla tuli ootamatuna, aga samas, vist ka mitte, kui mu igast blogikandest siinmaal vaid üks teema pidevalt vastu karjub. Mäletame kõik, millise sisuga blogi suvel oli ;)