kugistamisest

Nii minu moodi blogida sellest, mida ei kavatsenud ja unustada see, mida tahtsin kirja panna. Enamasti on kiiremates apteekides kaks proviisorit ja siis saab lõunad erinevatele aegadele kokku leppida või on apteek lõuna ajal üldse kinni. Hullem variant on see, kui mõtled, et ehk annab kuidagi töö kõrvalt lõuna samas kohas ära teha ja patsiente ka teenindada, kui neid natuke harvemini käib (et läheks tööajana kirja). Vahel isegi õnnestub enam-vähem, aga tihtipeale tuleb toit pooleldi närimata patsiendi juurde joosta või ravimit kontrollima hakata. Mõtlesin ka sel laupäeval üritada konsultatsiooniruumis süüa, kuna muidu oli vaikne ja nii apteegi uksel kui metadoonikogujate nurgakeses seisis sildike, et apteeker on 13-13.30 lõunal. Tegelikkus kujunes muidugi teiseks. Selle 15-20 minuti jooksul pidin suutäisi rutuga alla kugistama, sest 5 sõltlast ei pidanud vajalikuks asjaolu respekteerida. Umbes nii, kui ühe lusikatäie sain suhu pandud ja mäluma hakata, nägin mõne meetri kauguselt tegelast kohale tormamas. Neelan toidu kiiruga alla, tõmban igaks juhuks peoga üle suu, et mingit pudinat kuskilt paistma ei jääks, keelega üle hammaste ning juba küsin patsiendi nime ja aadressi. Vahel tuleb neid ka 2 korraga. Siis istun jälle maha, jõuan mõned suutäied igaks-juhuks juba kiiremalt mälutsedes kõhtu ajada, kui järgmine tegelane platsis. Porgandit viimaks ei üritagi närima hakata, ka väiksema tükiga läheb terve igavik ning hinge tõmmata ei kavatse. See silt ei olnud esimest päeva üleval, vaid rohkem kui kuu.
See on veel suhteliselt ok, vahel vaja ootel retsepte kontrollida, siis tahetakse telefoni või patsiendi juurde ja kui ära saan teretatud, on natuke aega poolest suutäiest lahti saada, kuni tegelane oma probleemi seletab :D Ega hea, kui jõuab üleval joodavat teha ning alla tuua, selle aja jooksul on juba tekkinud küsimuste jada ja tavaliselt lõpetab iga proviisor külm kohv või tee puutumata tassis. Kuna siinmaal ajan oma toitumises viimast näpuga järgi, siis pean leidma lisaks lõunale ka kaks lühipausi ooteks. Parim võimalus selleks on midagi põske haarata ja vetsu minna, sest sinna veel järele ei tulda. Ainuke koht, aga ka mitte üle “normaalse” pikemalt, sest muidu võib lennata märkus, et mõtlesime, oled juba jalga lasknud. Ideaalis peaks iga kord ütlema, kui kuhugi kasvõi korraks eemale minna, sest mõnel on kombeks ka selle kohta märkus teha.