maasterspoort

Päris omapärane võisin välja näha tihedas liikluses Ramsgate’st töölt tagasi sõites. Hommikul tööle sõites oli õhuke jope seljas, mis neutraliseeris asja, aga pärastlõunal läks väga suviseks ja pidin riideid vähemaks võtma. Proviisorile kohaselt ratturi kohta natuke liiga hästi riides, lisaks 5-kilone seljakott õlgadel. Vähemalt kontsadega kingi polnud ja peab ütlema, Londonis olen näinud hullemat või siis ilusamat: tumedas ülikonnas mehed, läpakas rattapakikal, sõidukite vahel liikumas. Noh, mu ratas iseenesest kaugelt hull välja ei paistagi, aga roostetab meeletult. Õnneks pole suve jooksul esikus seistes rohkem korrodeerunud.

Jah, kõige rohkem tundsin süümekaid Jo ja Mo ees, et neile sõnakesti oma suvepuhkusest ei maininud. Täna tegid märkuse, et ma lahkudes kindlasti ütleksin. Nad on lihtsalt heasüdamlikud. Jo oli sünnipäeva ajal kaardi toonud ja mind isegi telefonitsi mitmest apteegist taga otsinud, kui lõpuks Alisonile helistas ja teada sai, et ma puhkusel olen. Jo toob päris tihti maiustusi ja küsib vahel meilt, kas apteegi poole pealt magusat või joodavat tahame. Ja üldse hoolitseb kõigi ja kõige eest ning tunneb siirast huvi. Lahkudes annab põsemusi. Täielik vanaema, ka vanuselt juba :)