leidmata tee

Iga jumala päev mõtlen nüüd tööl kui mõttetu ja absurdne see on ning milleks… Mõtlen kuupäevale ja soovin, et see oleks juba… Vaatan, miks kell edasi ei lähe. Miks ma olen alles teise nädala teises päevas, kui võiks olla juba… tunne on nagu oleks 1,5 asemel töötanud 1,5 miljonit aastat… Täiesti haige või mis? Homesickness on ja ei ole ka. Tööl olles muud ei sooviks, kui juba kodus olla, aga… Tunne on nagu elaks tööl ja kodus saab õige vähe olla, mis tekitab omakorda igal vabal hetkel tunde, et miks ma kodus olen, kas ma tööl ei peakski olema!? Nagu täna õhtul, et peaks juba tööle minema. Täiesti hullu trumlisse tõmbab selle asja ja kui pöörlema hakkab, siis välja ei saa. Harjub ära nagu vastupidiselt puhkusega, aga samas, kui endalt küsida, milleks ja paremat vastust ei tule kui raha, siis… Ma tõesti ei taha uskuda, et võibolla olen ära hellitatud, et mulle ei sobigi ükski töö ja kõik “kannatavad” sarnaselt minule, aga mina olen kannatamatu ega püsi kuskil kauem kui paar aastat. Samas ei ole see ju õige, kui töö ei anna peale materiaalse mitte midagi (eks hea, kui vähemalt sedagi). Siiski usun, et kuskil on minu jaoks ka tõeline kirg ja väljakutse, aga ma veel otsin seda. Ma ei saaks kurta, et mul ideedest, eriti viimasel ajal, puudus oleks. Neid võiks isegi vähem olla, kui vaid mõnest tugevamalt kinni viitsiksin haarata ja hoida.