terve igavik tööd

Küsige mu käest, kuidas mul esimene tööpäev möödus. Nagu üks korralik lapsevanem võiks küsida 1.septembril oma võsukeselt. Tavaliselt 1.septembril peale piduliku aktuse koolilastel midagi kavas pole. Meenutan ülikooli aegu, kuidas juba enne septembrit, s.t täisnädalast õppekavaga kohe algust tehti ja esimesed loengud läksid tihtipeale juba täie ette. Mõned õppejõud ikka säästsid tudengeid, kes esimesel aastal pea laiali veel ringi jooksid ning jätsid esimese loengu õppeaine üldiseks tutvustamiseks, rääkisid kavast, õppetööst, kohalkäimisest, eksamitest jne.
Minu tööpäev siis… Esiteks tundsin, nagu poleks ära olnudki – puhkusel siis. Sama kiire, sama mõttetu, sama tühi tunne. Tunnen nagu oleksin seda tööd siin juba aastaid teinud ja imestan, et oktoobris saab alles kaks aastat Inglismaale tulekust ning erialatööd alustasin sellest rohkem kui kolm kuud hiljem ja üldse olen võtnud nii palju puhkust (sel aastal 4 kuud!), et ma ei tohiks üldse vigiseda. Aga ometi, juba esimese päeva lõpus on tunne nagu tühjal kotil. Mis kasu oli puhkusest? Mõtlesin nagu koolilaps, et pean kuni järgmise suveni seda kräppi taluma, umbes 9 kuud. Arutlesin summa üle, mis selle ajaga koguneks, isegi päevade üle, mis veel töötada tuleks, kuskil 180-st esimesele võib risti peale tõmmata. Lahe! Ja see esimene päev tundus terve igavikuna. Eks kohe-kohe hakkab jälle tunduma, et elangi tööl, sest vaba aega praktiliselt pole. “Mida sa teed, kui sul telekat ei ole?”, kõlas täna juba esimene pirn sama tüdruku suust, kellele ei mahtunud pähe, kuidas kaalikat toorelt süüa annab. Ma ei oskanud muud vastata, kui et olen nii väsinud, et ei jõuagi midagi eriti teha ja peagi magama lähen. Ma tõesti ei tea, kuhu kaovad mu tööpäeva lõpud. Paari tunni sisse ei jää just palju aega toimetada. Söön, pesen riideid, jooksen (pigem küll varahommikul ja kui rattaga tööl ei käi), kirjutan blogi ja uurin internetist vajalikku informatsiooni (pean kurssi viima nii eesti uudiste kui meilidega ning ka erialaselt end täiendama=kurjajuur). Ja hea, kui üldse jääb aega mõtlemiseks! Ma kahtlen, kas temal jääb, muidu suudaks ta ehk teisi inimesi paremini mõista. Ta ei kujutanud ette, et keegi võiks telekata üldse elada. Tõsiselt kohe. Huvitav, mis järgmiseks sealt tuleb…
Ühesõnaga tööl tagasi olles tundus nagu oleksin seda tööd teinud järjepidevalt, terve igaviku nii täna kui ka pikkade aastate jooksul. Kujutage ette, et peate keskmiselt 9 tundi oma päevast hinge kinni hoidma ja alles õhtul võite välja hingata. Täpselt selline on minu tööpäev. Mõistate, kui vabastav ja lõõgastav on siis need kaks tundi lihtsalt istuda ja hea, kui selleks üldse võimalust on, siis olen lõpmata tänulik. Sest mul on igal õhtul mingid kohustused täita ja pooled neist nihkuvad järgneva(te)sse päevadesse. Nüüd otsin liiga tihti võtmeid taga ("eelnevas" elus seda peaaegu ei juhtunud) või on vaja kuskilt korterist mingi oluline paber üles leida (pole palju asju, aga ometi piisavalt, et tegevust jätkuks tunniks), uurida netist koolituste kohta, kirjutada meile, täita töötundide arvestus ja hoolitseda ka enda eest. Neid pisiasju jätkub igasse päeva. Enne und või siis hommikul tuleb meelde, et ma ikkagi ei jõudnud kõike ja see tunne on vastikumast vastikum. Kui õnnelik saab olema minu viimane tööpäev…