veel enesearmastust

Ega mul asjata pikad küüned pole. Eestis olles ikka kippusid murduma aia- ja kodutööde käigus, aga siin on kohe näha, et põllutööd päris ei tee ja toitumine on järelikult ka väga õige, kui tugevaks kasvavad. Eks mul läheb neid töö juures siiski hädasti vaja, sest aeg-ajalt on tarvidus mõni vale kleepsilt ravimilt maha kiskuda. Ja seda on lühikestega suhteliselt võimatu teha. Miks ma seda üldse mainin, no ikka, sest pole vist olnud asjalikumat siltide mahatõmbamist kui täna. Woolls’is on lihtsalt üks daame, kes ei saa neid kuidagi sirgelt karpidele kinnitatud ja mind kohe häirivad need viltused sildid. Räägiks siinkohal siis natuke viltustest, aga seda on tõesti liiga palju. Seesamune mulle suht uus nägu seal oskab muidu ka lohakuse või siis asjatundmatusega hiilata. Esiteks, nagu ütlesin, pean kümneid ja kümneid silte sirgeks kleepima, teiseks, pean lõpmata paljudele primaarsetele küsimustele vastama, kuidas-kust-mis-milleks-ravim-silt jne ja kolmandaks oskab ta jube hästi vigu teha. Mu kulmud kerkivad imestusest, kui ta mõne retseptiga täiesti puhtalt maha saab, aga kahjuks vähemalt iga kümnenda ravimiga on midagi lahti või siis on sildil ebatäpsused. Jubedat lisatööd peab seejuures ise tegema, et asju õigeks parandada, ümber vahetada jne-jne. Lihtsam ja kiirem viis on ise kõike algusest lõpuni teha kui tema ette toodud ravimeid “seedida”. Minu meelest on see pigem lohakus kui asjatundmatus. Miks muidu temast vähem apteegis töötanu ka asjaga paremini hakkama saab? Mulle meeldib Paydensi idee, et farmaatsiatudengid peavad nüüd praktikal olles jõudma tuhande ravimini ilma ühegi veata. Olen praegu vaesele tudengile päris karm olnud, iga päev nullin asja ära ja eile oli ta jõudnud kuskil 600ni. Aga kui rääkida sellest daamest, kes ei jõua kahekümnenigi, siis minu arvates peaks sellise asja kõikidele dispenseritele kohustuslikuks tegema, enne kui neid üldse apteeki ravimeid ette tuua lubada. Alustuseks piisaks sajastki, aga paraku mõni vist ei võta selle elukutse vastutust nii tõsiselt ja laseb nii nagu juhtub, ehk mis karp parasjagu paremini näppu jääb või mida sildile kergem trükkida on.

Mu suhtumine võib tunduda natuke ülbe või uhkena, aga ma ise ei arva, et seda olen või see ajaga palju muutunud on. Paar inimest, kes mind on natuke kauem tundnud, on küll vastava märkuse teinud (pigem küll teisel teemal), aga samas olen ikkagi ennast tagasihoidev, alandlik ning mulle ei meeldi inimesed, kes lähevad kõrget positsiooni saavutades ennast täis. Mulle on alati meeldinud madalat profiili hoida. Ma olen lihtsalt üks suur korraarmastaja ja pedant – tahan endast välja pigistada maksimumi, olla võimalikult tubli ja ilmselt satun vastuollu nendega, kes seda kõige vähem on. See tähendab sisuliselt, et kõige rohkem häirivad mind rumalus, labasus ja lohakus. Eks seda esineb meis kõigis vahel natuke, aga mõned on sellised kahjuks päevast-päeva. Mõni ehk siinkohal arvustakski, et see on minu “ülbe” suhtumine ning et olen suur enesearmastaja ja -imetleja, aga kas see on patt, kui ennast tubliks pidada, kui seda ollaksegi? Kui ma tean, et teen kõik, mis minu võimuses nii hästi kui oskan, siis kes veel ennast kiidab, kui ise seda ei tee?
See enesearmastus, mida eile mainisin, on hoopis teine teema kusjuures. Võibolla kuskil ka haakuvad, aga mõtlesin küll muud. Pärast selle kirjapanekut hakkasin mõtlema esimest korda sellele, kas või kuivõrd oleksin uus inimene, kui peaksin töötama jälle vanas apteegis. Ja ma leidsin, et oleksin hoopis teine inimene kui kaks aastat tagasi. Nagu oleks lõngakerast puntra välja saanud ja lõng oleks hakanud taas jooksma, leidsin, et kõik taandub ikka armastusele, mida välja kiirates seda tuhandetes kordades tagasi tuleb. Kui ma nüüd “uue” minana seal apteegis teeksin midagi teistmoodi, siis püüaksin eranditult kõikidesse armastavalt suhtuda, ka neisse, kes tulid sinna ainult torisema ja pahandama. Mul on tunne, et saaksin sellega nüüd palju paremini hakkama kui kunagi varem. Ehk mitte täiuslikult, aga teadmisega, et headusega võidab kurja ning mida rohkem endast abivalmidust, hoolivust ja armastust välja kiirata, seda rohkem head see tagasi toob. Ma ei tea, miks siin sellesse takerdun, et ei suuda end avada ega leida ühist keelt inglastega, aga vähemalt olen jõudnud suure sammukese lähemale eestlastele.