hüpikmõtted

Lõpuks jõudis ka esimene kohalikku raamatukokku reserveeritud raamat kohale. Esimesel nädalal läks midagi internetis tellides viltu. Igatahes kohapeal kulutasin 15 minutit oma väärtuslikust lõunapooltunnist, et nad asja korda ajaksid. Ma ei saanudki aru, kuidas saab olla tellimine katkestatud ja üks raamat üldse “missing”, kui online’s oli kõik korras. Siinse süsteemiga on raamatud Kenti maakonna erinevates hoidlates, nii et vastava raamatu saamiseks tuleb see kohalikku raamatukokku tellida tasuga £0.25 tükk. Ok, loodetavasti jõuavad teised enne detsembrit veel kohale.
Tegin siis algust ökoehitusalaste raamatutega. Kas raamat on igavalt kirjutatud või ma kohe ei saa keskenduda, sest mõte hüppab laia haardega ühest kohast teise. Esiteks tundub, et ma ei saa välimuselt päris sellist maja nagu paberil juba ette kujutasin, sest praktiliselt ja ökoloogiliselt on arukam ehitada natuke teistsugune. Mida rohkem sellist kirjandust loen, seda hullemaks ja segasemaks asi vist läheb ning lõpuks hea, kui esialgsest plaanist üldse midagi välja tuleb. Aga ma ei jäta jonni. Teiseks viib mind mõte igale poole muule kui raamatule – alates suvistest mälestustest lõpetades tuleviku planeerimisega. Kuidas ma küll vajan täielikku mõttevaikust. Kõige raskem üldse on mitte mõelda, vähemalt minule. Seega olen veel kaugel mungast, kes müüs oma ferrari.
Noh ja muidugi hakkasin juba vaikselt mõtlema, millest ma ärakolides ilma jään. Nii soodsalt kvaliteettoitu mujalt maalt ju ei saa, kui 19/3/3 (kalakonserv) või 14/4/0 (quark=kohupiim), mis on kõrge valgukontsentratsiooniga ja ma ei kujuta ette, kust Eestist midagi analoogset 25-35kr/kg eest saaks. Võibolla on ka Eestis toiduhinnad allapoole liikumas, aga jah, paraku on mul siin väga paigas toidukava, mis kodus olles uppi lendaks. Kodukandis tehtaks mulle lõuna ratsiooniga umbes 4/20/10 (valk/sv/rasv) ning aega söömiseks oleks piiramatult. Ühesõnaga, siin ma suudan endaga range olla ja kenasti näitajates püsida või ennast vajadusel selleni viia, aga seal on asi palju kordi raskem, kuna tahes-tahtmata satun kohta, kus küpsetatakse hästi ja palju ning solvutakse, kui toidust keeldun. Seal ma pole enam isoleeritud oma külmkapi ja koduga, kuhu valin teadlikult vaid tervislikku. Poes ringlen ju ainult teatud riiulite piirkonnas ning kommid-küpsised-koogid-šokolaadid-pirukad-krõpsud-limonaadid need igatahes pole. Tööl on sellised asjad igapäevaselt laual, aga viimasel ajal olen silmaklappidega ringi käinud. Ses mõttes on lihtne, kui olen otsustanud, et ei võta, ükskõik kui huvitav, isuäratav ja uudne see minule ka poleks, siis ma ei võta. Magusata harjub, kui väga tahta, kuid sama lihtne on minna vana rada, kui ühe juba suhu pistad, siis hakkab keha nõudma ka teist jne. Täpselt nagu trenniga ja kõige muuga. Sõltuvused on loomult nii sarnased. Iseasi, kui vajalikuks keegi peab ennast maiustustest eemale hoidmisel. Ma ei ütlegi, et see peaks nii kõigiga olema. Mõned ei kogu kaalu sõltumata söödud toidu kvaliteedist ja kvantideedist. Mõned peavad vajalikuks tervislikult elada ka teistel eesmärkidel kui ainult väljanägemine.
No vat siis. Millest veel puudust tundma hakkan? Kindlasti annab see paremini tunda Eestis olles. Ehk lihtsalt meenutan nostalgiaga mingeid hetki siin. Ehk igatsen taga seda loodust ja omapära, inglise maju muidugi. Ma ei tea, praegu on väga raske seda näha veel. Suvepuhkusel olles kusjuures ei tulnud muud mõttesse kui kalakonserv, nii et ilmselt on see suurim kadu :D Ehk siis nüüd ka kohupiim, mille sellest sügisest avastasin.