paksem nahk ja lisa silmapaar

Laupäeval töötada pole kõige hullem, sest tavaliselt jääb natuke hetki ka hingamiseks. Samas oli tänase ees hirm naha vahel, teades, et Margate’s on 50 (täpsemini 65 juba) endist narkosõltlast ja neile tuleb mõõta kahe (mõnele ka kolme) päeva jagu metadooni või siis panna valmis subutex/suboxone. Ei viitsinud seepärast küll tunnike varem tööle ilmuda. Jäi lootus, et on Kareni laupäev tööl olla. Ta vist peaaegu ainukesena seal neid valmis teeb. Minu suureks õnneks oligi. Muidugi on see vaid üks osa sellest sahmerdamisest. 8,5 tunni sees teenindada 65 sõltlast – selleks peab ikka hea närvikava olema. Tubli Katie, noor neiu, kes sealse managerina sellega igapäevaselt rinda pistma peab. Endised sõltlased – enamik lärmakad, ropendavad, vuhisevad uksest sisse, kiirel sammul oma “nurgakesse”, aga selle ajaga on juba päris hea mitu kärts-sõna valjul häälel suust lennutatud ja kellelgi pole mingit häbi seda teha, eneseuhkus lausa voolab sõnadena kõigi teiste apteegikülastajate kõrvu. Kui mingi probleemike nendega üles kerkima peaks, siis parem neile jalgu ei jääks. Ja probleemid on sagedased. Õnn on olnud nendega vähem kokku puutuda ja nuga kõril pole veel lõpetanud. Enamasti käivad kambakesi, nagu vanad head sõbrad või tuttavad ning siis on juba suurem lärm lahti. Üks tore perekond endisi narkosõltlasi, Jones 1, Jones 2 ja ma ei tea mis veel vuristasid oma mitu nime ette, hea, kui nende “meeldivale” aktsendile pihtagi saan ning oletatava nime mitmekümne retsepti seast üles leian. Muidugi oleks suurim viga jätta aadress või sünnikuupäev kontrollimata. Et siis kutsun ühe mitmest enda ette, annan laupäevase doosi ja panen ta ette kaasavõtmiseks pühapäevase. Vahepeal jõuavad nad omavahel kohad vahetada, naise asemel ilmub mees ja joob naise pühapäevase annuse ära. See juhtub kiiruga nii muidu minnes, kui keegi ei märka, kuna üks omavaheline seletamine käib ning mees jõuab ka oma laupäevase metadooni takkaotsa ära juua (mille mõni hetk hiljem talle kätte toon) ja alles siis avastab, et hoh, sai naise pühapäevane ja enda laupäevane kerre aetud. Nalja kui palju, aga ei, jäävad sinna passima ja arutama, et kellele saab mehe pühapäevane. Mina muidugi ei saa mingit lisa lagedale tuua ning seletan ka neile. Mees ikka ei saa rahu, õnneks on naine nõus pühapäeval ilma olema ning nii see asi lahenebki. See on täiesti joppamine, kui sealt suuremat sõimu, süüdistamist proviisori suunas ei tule ning lahkutakse rahumeelselt. Nuga jäi taskusse ja loodetavasti ei tule ka mingit kohtukeissi, et andsin kellelegi 1,33 kordse annuse ja jätsin teise järgmise päeva omast üldse ilma.
Häid joppamisi on õnneks siiani palju olnud. Sel nädalal veel eriti. Woollsis jääb vähe aega patsientide karjumiseks (loe: nimede hüüdmiseks), seega jätan ravimid väljahüüdmiseks eesleti assistentidele. Kontrollravimitega on raskem juhus. Üritan nii palju kui võimalik ise patsiendile anda, kuigi assistendid enamasti tunnevad neid nägu- ja nimepidi ja eriti rõve on regulaarselt külastajalt ID-kaarti vms küsida, sest enamasti hakkavad nad kobisema, et on 10 aastat seal käinud ja keegi pole isikutõestust veel küsinud ning vähesed kannavad seega ka kaasas. Aga seadus on seadus ning minu aega ja närve säästab see tunduvalt, kui jätan ka kontrollravimid assistentide hooleks. Üldiselt nad teavad, mida teha, aga ma ei tea, kas oli halb päev, aga üks rabas ravimi, nägi küll punast CD (=controlled drug) kleepsu peal, aga mitte rohelist retsepti, mille olin kummiga ümber paki kinnitanud (kuna taha kasti tuleb ka allkiri võtta). Hea, et ma ikka pidasin seda sadade muude asjade kõrval meeles ning retsepti järgi pärisin. Mõtlesin, et kas olen selles segasummasuvilas oma mõistuse kaotanud, sest assistent väitis kategooriliselt, et mingit retsepti kinnitatud polnud. Ok, vahest ikka juhtub, et retseptid kaovad ka muidu ära. Hakatakse otsima, kulutatakse meeletult lisaaega, muu töö kuhjub keskkonnas, kus iga minut on hinnas. Siit tuli jälle joppamine, kuna patsient ilmus kuskil 15 minuti pärast välja ja hoopis muu asja pärast. Siis tuleb assistent mu juurde ja küsib, et kas peaks midagi sellelt daamilt küsima, sest ta põikas kõrvalt perearstikeskusest ka apteegist veel läbi. No loomulikult!? Mida ta veel ootab. Laseme kontrollravimi retsepti linna peale jalutama või jätame hoopis prügikasti viskamiseks (nagu kunagi ammu üks oli kodus pooleks rebinud). Ma pidin assistendile küsimuse ka valmis mõtlema, sest talle poleks iial pähe tulnud, et võiks pärida, ega pakikese küljest juhuslikult retsepti ei leidnud. Patsient (õieti küll tema esindaja) oli flegmaatiline ja võttis midagi taipamata tuima näoga kotist pakikese, mille küljes jah, oli see retsept!!! Ma polnudki oma mõistust selles segaduste segaduses kaotanud. Ja kes oleks kõige lõpus süüdi jäänud – ikka proviisor, sest meie vastutada on kõik ja kõigi lollused, sest selle eest ju makstaksegi.
Kolmas juhtum sel nädalal, nagu igasse päeva peab jätkuma eredamat killukest. Westgate apteek allkorrusel. Jeeeeh, kuidas ma ei saa aru nende suhtumisest, et proviisor peab tegelema üksi ootel retseptidega. Ja siis on üks tore assistent, kes jookseb iga patsiendi küsimusega proviisori juurde ning kutsub ta välja. Siis venib see aeg, mil saan ootel patsientidega tegeleda, sest mõne arvates on küsimus väärt rohkem kui 5 või 10 minutit tülitamist, mis lõpeb enamasti sellega, et enne lõpliku otsuse langetamist käiakse ka perearsti juurest läbi (milleks sinna kohe minna). Mul pole absoluutselt midagi ootel retseptidega tegelemise vastu, mis ongi iseenesest huvitavam. Võin arvutisse kanda, riiulilt üles korjata ja viimaks kontrollida ka iseenda tööd, isegi kui see suurendab vea tõenäolisust. Aga enamasti olen siis ka ajahädas, sest samal ajal on lauale kontrollimiseks virna kogunenud ravimid (mida tehnikud veel viitsivad teha) ning probleemsete patsientide tähelepanu on ka vaja rahuldada. Suurema osa tehnikute kohta võiks öelda nii, et kui nad vähem möliseks, siis nad ka rohkem jõuaks. Ega ma asjata enamus ajast vait pole. Ok, mul jäi jutt hoopis päeva killukeste juurde. Üks vanatädike, kes helistab ja pole rahul sellega, mis just apteegist kohale toimetati ehk siis ibuprofeeni suspensiooniga, mis on lastele mõeldud. No on jah karbil kirjas nii, aga mis see tähendab, kui on antud täiskasvanu annus. Ei tee sellistele selgeks, et arst on nii kirja pannud, mina olen väljastanud täpselt selle, mis on retseptil kirjas ja ravimi toimeaine annus on täpselt sama. Temale see ei kõlba, sest esiteks on ravim mõeldud lastele ja teiseks peab olema vedelik selge. Teatavasti (ibuprofeeni) suspensioon ongi ainult teraline. Mingi häda oli olnud ka enne ibuprofeeni kapslitega, mida võtta ei saanud. No mida iganes. Sellistel juhtudel saadan kõik… get back to your doctor ja mõtlen what can I do… Teine kild seisnes tablettide omadustes, millega üks tädi rahul polnud. Täiesti tüüpiline keiss, et tabletid pole enam need, mis varem olid. Loomulikult pole, meile tulevad sisse erinevatelt tootjatelt nö. eri brändid ja it’s not up to me to choose them!! Kust mina tean, millised need "õiged" on, kui pole isiklikult kõiki (kümneid tuhandeid) proovinud ja pole minu teha, millised juhtuvad parasjagu riiulil olema ning kui need pole seekord suhkrukattega ja libedasti allaminevad, siis ju mina olen ikka süüdi… Lubasin talle need 4 viimast riiulile kopitama jäänud suhkrukattega tabletti (mis arvatavasti õiged olid) ning üritasin sebida talle järgmiseks korraks õige firma omad. Tee kõigile asjad ette-taha ära, no ma ütlen. Nagu tööd vähe veel oleks, tuleb tegeleda ka mingite pisiasjadega, mis mõnele on eluküsimus ning hoida kõigel ja kõigil silm peal.
I can’t help it!! Help-help!!! Ma ütlen, see töö sobib ainult külmanärvilistele ja tõesõna, kasvatan topelt kihti nahka ning silmapaari ka selja taha.