veel midagi

Nähh, kirjutasin jutu valmis ja siis nagu vahel ikka, tuli veel paar asja meelde, mida pidin kirjutama. No näiteks, keegi on öelnud, et pole olemas paremaid ega halvemaid aegu, vaid hetk, milles elame praegu. Täiesti arusaadav. Nüüd suutsin jälle unustada… oot käin korraks köögis, sellest on vahest abi…eeee… ahjah, elu on ju väga ilus, vahepeal läheb lihtsalt meelest. Mis ma teeksin rattaga väljasõidul, kui järsku hakkab vihma sadama, kui poleks ühte või lausa mitut või lausa metsa jagu tihedaid kuusepuid, kust hootine paduvihm läbi ei võta? Kuidas ma üldse saaks 20km kiirelt metsa, kui ratast pole? Autoga jah, siis jääks ainult korjamislõbu, sest arvestada tuleks mustikaväärtust ja sellele kulunud kütusehinda. No mul pole seda probleemi, sest mul lihtsalt pole autot. Mis mul veel ütlemata jäi… seda et peaksin vähem blogima ja veel vähem messengeris käima. Esimeseta kahjuks veel ei saa, igakord, pärast postitust mõtlen, et no nüüd jätan vähemalt nädala vahele, veel parem kui kaks, aga vat ei saa, pean igat kukeseeneseiklust mainima nagu Operaator Kõps ning vist päris tuulele ma ei kirjuta ka. Aga messengeriga on juba paremad lood (suhteline, kuidas kellelegi, äkki keegi kannatab sellepärast). Igasugu kirjandus ning paberiplaanid on mind viimasel ajal rohkem köitnud. Jah, peab enesele ja kõigile kaaskannatajatele tunnistama, et ükskõik kui vähe aega on, alati on aega, aega just sellele, millega kõige rohkem parasjagu meeldib tegeleda. Võib ju tuua igasugu ettekäändeid tööks, äraolekuks jne-jne. Osaliselt see ongi nii, sest vahel mingid asjad paratamatult röövivad suurema ajast ära, kuid mingi pisem osa jääb alles ning see on absoluutselt igaühe otsustada, kuidas või millele keegi seda kulutada tahab. Ärgu siis keegi solvugu ja mina ka ei võta südamesse, kui kellelgi on midagi tähtsamat teha ja kõigi või kõige jaoks lihtsalt ei jagu aega, sest meie soovid-tahtmised-prioriteedid on sama erinevad nagu me isiksused. Reeglina põhjustavad meile meeleheidet kellegi teise suhtes püstitatud täitumata ootused, sest paraku ei lasu mitte kellelgi kohustus vastata teiste ootustele, s.t võtta vastutus kellegi teise elu (soovide, tahtmiste täitmise) eest. See viib mind tagasi ammusesse blogikandesse, kus mainisin, et kõige suuremat õnne saame vaid ise oma ellu tuua. Pole mingit mõtet oodata või loota kelleltki teiselt seda. Muidugi võib pettuda ka iseendas aeg-ajalt, aga see juba teine teema.
Nii et minule pole vaja, et Hayley, Mann või Puhh paarkümmend kilokest kaalust alla võtaks. Kui ta sellele aega ei leia, sest tal on palju tööd (sama palju nagu mul, Carlal, Martal või Jurtal), siis tõesti, see on tema isiklik valik ning täiesti arusaadav - meelsam on süüa ja kodus oma asjadega tegeleda kui ennast pidevalt motiveerida tegema midagi, mis ei meeldi. See on ju inimlik nagu ka vabanduste leidmine. Eks mul on ka helgemaid ja vähem helgemaid aegu, kui nii määratleda võib (sest on vaid hetk, milles elame praegu), aga see on täiesti minu vaba valik, kui tahan, olen enda suhtes range, kui tahan, lasen leebelt (nii ma tavaliselt lainetangi, seal range, siin leebe). See on iga inimese valik, mida pisukese ajaga ette võtta ning mitte kellelgi teisel pole õigus hädaldada või veel hullem hukka mõista. “Accept or leave” ehk aktsepteeri või jäta rahule. Muidugi, igast inimesest võib samamoodi midagi arvata, aga ma ei suuda palju klatši välja kannatada, kusjuures, mida aeg edasi, seda vähem. Mina tavaliselt klatšin klatšijaid, sest sellist käitumist mõistan kõige vähem. Ma saan juba täitsa hästi aru joogiga võsa vahele kogunenud tegelaste gruppidest, eriti kui tegemist on ilusa ilma, nädalavahetuse-eelse tööpäeva lõpuga, marketite taguse piirkonnaga, kui koju ei saa minna, sest kurjad naised on ees, ühesõnaga mõistan paremini neid kui nende klatšijaid. Kusjuures esimest korda mõtlesin, et mis oleks, kui võtaks ka midagi joodavat ette, istuks nende kõrvale maha ja uuriks, mis mõtteid nad endas kannavad, kas arutavad parasjagu austraalia temperatuuri või saksa rahaühiku üle. Jah, kunagi ehk jõuangi, kui tähtsamat teha pole ja aeg on mu jaoks lõpmatus. Ehk siis oleks võinud võtta ka kukeseened ja neid võsa vahel puhastada, aeg-ajalt siidrit kõrvale libistada ja jutust osa võtta… Miks küll head mõtted tekivad liiga hilja :D
Peace, sooviksin, et me kõik oleksime tolerantsemad.