elu kui seikluspark

Elus on sisuliselt kaks võimalust. Lisaks juhtkarabiinile võidakse instinktiivselt kinni haarata ka samast trossist, millele karabiin kinnitub ja imestada, miks küll edasiminekut ei toimu, mis on sisuliselt sama kasulik, kui jääda üldse edasi liikumata, ootama ja lootma, et ehk midagi iseenesest muutub, et näiteks tuleb lennuk ja viib edasi või siis keegi kannab kätel. Teine võimalus on usaldada seda ainust karabiini, lasta end vabaks teadmata, kas või kuhu üldse välja jõuab. See tähendab, et peame lahti ütlema oma hirmudest, mis ei lase edasi liikuda. Kui hakata mõtlema, et all on näiteks kuristik (kõrgusekartjale piisab ka mõnest meetrist) või et äkki ei vea lõpuni välja või kurat seda teab, mis seal lõpus üldse on, siis on väga raske end liikuma sundida ja palju kindlam on sellest teekonnast üldse loobuda. See näitab taaskord selgelt, et kõik on kinni mõtlemises (või alateadvuses). Inimesel on kombeks säilitada seda, mis on juba olemas ja kindel, kuid kas on? Elus pole garantiisid, samamoodi võib läbi kukkuda puualusest või jääda murduva puu alla, mille juures kauaks pidama jääda. Muidugi on seiklejal suurem risk, kuid ka suurem võit. Ma ei ütle, et tegutse mõtlemata. Karabiin on siinkohal kui teadmised, tarkused, eelkõige eelnevatest elukogemustest, õppetundidest, mis veavad meid eduka(ma)lt edasi. Edasi liikuda karabiinita oleks suhteliselt sama kui kolmas võimalus, ehk võimalus neile, kes üldse elada ei taha – hüpata kohe :D Nagu ütles Kristi oma blogikandes, et surm on ainuke kindel asi.