laiskuse laiskus

No kohe ei viitsi midagi teha. Pakkisin asju lahti mingi kolm tundi ehk sama kaua kui kokkugi. Riided olid kõik kottides ära kortsunud ja üleüldine segadus kuhu-mis-käib ajas hulluks. Võttis ära kohe igasugu isu midagi teha. Ilm on ometi ilus, aga ma ei viitsi kuhugi minnagi. Peaks kahenaelase Tesco kupongi ära kulutama. Homme võiks ka tööle minna, kui nad juba sõnumiga suure abipalve laiali saatsid. Valikuvõimalus isegi nelja koha vahel, aga ma ei tea, kas viitsin. Kuskil on veel tööpuudus? Äkki mängiks troppi, sest aeg, mis kulus mul mõttetult asjade kokkupakkimisele 3 kuud tagasi ja lahtipakkimisele 3 kuud hiljem, on ju raisus ja vaja kuidagi tagasi võita. Ahh, võiks neile ikkagi vastu tulla, aga sel juhul küsin iga teise esmaspäeva vabaks mingite mõttetute üksikute päevade asemel nädala keskel. Jõuludeks puhkust võiks ka tahta :P
Üleüldse peaksin HMRC-le tuludeklaratsioonid ära täitma ja oma CPD tegema hakkama (proviisoritel nüüd veel see kohustus, et peab aastas 9 korda ennast teadlikult harima ja mingeid kokkuvõtteid oma uutest teadmistest tegema). Peaks ka oma MUR’i paberid kokku ajama ja ära saatma.
Mõnda ajurakukest veel viitsisin pingutada ja sain Council Tax’i kolmeleheküljelisele arvele pihta. Nimelt maksin siin natuke üle, B bändist tehti A ja jälle saan tänulik olla (ülakorrusele kolinud tegelasele). Siis võiks ehitusalaseid ökoraamatuid lugema hakata. Seda ma isegi viitsiksin hetkel, aga ei viitsi poodi minna, amazoonasest ka päevaga ei tule ja raamatukogus neid ette tellimata pole. Trenni peaks ka nüüd korralikult tegema hakkama. Peaks lõpetama selle peo ja pillerkaare valimatu toidu ning liikumatusega mis Eestis oli. Selline ennast tagant pushimine ja piirile viimine mulle ühelt poolt meeldib, aga hetkel – tõesti ei viitsi. Kui saavutan selle tavalise rutiini lõpuks, on kõik palju kergem. Lihtsalt esimene samm laiskusest välja on raske.