heinaga alustan ja heinaga lõpetan

Ei noh, hea et ootama ei jäänud, olekski õhtuni välja oodanud. Ehk siis oh seda rõõmu, kui vend too päev minu poole sattus, juhuslikult auto peal nurklihvija oli ja 5 minutiga nürida vikati žilett-teravaks tõmbas. Pinnisin mis ma pinnisin, käiasin mis ma käiasin, luiskasin mis ma luiskasin, vikatit püsivalt teravaks ei saanud, nii et lõpuks hästi naatigi ei võtnud ning pidu oligi läbi. Kõigele tipuks suutsin poolkogemata luisu kolmeks jupiks virutada, ei mitte vihast, vaid ikka enese rumalusest. See juhtus juba mõnda aega tagasi ja vahepeal juba unustasin heinaniitmise. Mõtlesin siiski enne suvele lõpu kuulutamist korra heina maha veel peksta, missest et nüridaga oleksin vähemalt 5 korda rohkem jõudu rakendanud. Lisaks uuele luisule kaalusin ka vastse eriti korraliku ja kalli (kuuldavasti Austria) vikati soetada, aga õnneks väikeses linnakeses head valikut polnud. Ja just samal päeval sadas õnn mu õuele ja vikat sai nii teravaks, et ei tahtnudki käest ära panna. Tänaseks lubas siis vihma ja varahommikust saati pealinnas raadio sõnul sadaski, aga meitel polnud keskpäevakski midagi loomas, vastupidi, aina palavamaks läks, mutid olid onnid mulle segipeksmiseks üles ajanud, puud õunad pooleks virutamiseks alla visanud ning konnad hüppasid ise giljotiini ette. Ei see pole naljakas, ma ei taha nimeks Kadri Julm. Lausa kuus tundi kasvatasin oma karmavõlga, aga siis aitas, kui lõpuks esimesed tilgad taevast kukkusid, kuigi ikkagi veel korralikult sadama ei hakanud (ja hetkel jälle päike väljas). Eesti on ikka piisavalt suur või ma ei tea, kellele see vihm nüüd keerata tahtis. Jõudsin raskema osa ehk eriti teravat nõudva lühikese muru(heina) maha ja nüüd lihtsam naat ja pikem hein alles, mille lõpetamisel on ilmselt ka tera jälle nüri ja suvi läbi :D