mentaalne pohmell

Njah, nüüd on siis pohmell, tagasi reaalsuses tuleb meelde, et pean kuu pärast jälle tööl olema, sama mõttetut jama jätkama. Kui paha on kõigele sellele mõelda ja veel rohkem seal olla. Nii raske on nüüd hoopis, teades, mida edasi võiks teha ja tahta. Võiksin, sest elus pole kindla peale minekuid. Vat ma ei saa tulla päevapealt sealt ära, ma ju lubasin tööd jätkata ja ma ei suuda süümepiinadeta oma lubadusi lihtsalt murda. Talveperioodiks oleks ju loogiline kolida ka paremasse kliimasse ja teha seni tööd, kuni olen minimaalsete teadmiste omandades valmis alustama. Kui olen piisavalt enesekindel, et ignoreerida kõiki ideede mahalaitjaid. Ega asjata me arutanud, et koos on nö. “hullukesed”. Vähemalt nii kõik teised “normaalsed” arvavad. Kindel on see, et piirid seame ise oma mõtetega. Need, kes mõtlevad laiemalt ega lase end heidutada teistest “asjaarvajatest”, saavutavad ka rohkem. On jälle, mille poole püüelda.