päevaaega ju polegi

Täna ilmutas end päike kuskilt pilvede servalt paariks tunniks, aga muidu on ikka nagu polaarjoonel. Varahommikul lähen kottpimedas jooksma, õhkõrn lumekirme ühes või teises kohas eriti ei päästa. Tajun vaid pisikest kuusepuud läheduses, sellel on rohkem lumehelbeid peal. Hea veel, et metsarajal kõigest puujuurika otsa komistan ja see jalga alt ei tõmba. Maa on nullilähedusest õnneks suhteliselt kuiv, kuid siiski pehme. Kella seitsme paiku hakkan õrnalt ka midagi nägema või ehk hoopis hakkab mu silm harjuma, sest hämar on veel ka kell 8. Tulen koju, toon kuuri alt puud ja panen ahjud kütte. Üles tõustes oli maru külm, nüüd vähemasti jooksusoojus sees. Keha jahtub kiiresti. Paralleelselt toimetan ahju ja köögipliidi vahel, viimane võtab hädavaevu mitmendal üritusel tule alla ja ka see sureb 30 minuti pärast. Ajab veel sissegi, aga ennustajad lubasid ju kõrg- mitte madalrõhkkonda. Mu keha jahtub enne veel kui kööki õige pisut sooja saan. Nii tunni pärast on õhus juba natuke soojust, samas hakkab küll vesi kannus keema. Pesuvesi, joogivesi – rahmeldamist on sellega üksjagu, enne kui saan pestud ja toidetud. Iga eraldi protseduur võtab meeletult aega, mida mul peaks ju olema, kuid ikka sunnib miski tagant tegema kiiremini ja lisades päeva listi järjest uusi kohustusi. Ei kujuta ette, kuidas oleks veel lapsega. Ei, seda lõbu ei saa küll endale lubada :D Veel mäletan ka ahju aeg-ajalt segada, aga seal üks va ront on teistest niivõrd erinev, et ainult tossab, kui teised on ammu söeks põlenud. Ei saa jälle siibrit õigel ajal kinni ja palju soojust läheb korstnasse. Eile unustasin ühe suurema tõpra pärast selle üldse sulgeda, meelde tuli mõni tund hiljem. Mina aru ei saa, kuhu kadus neli tundi, mille jooksul jõudsin vaid ennast korda seada – et oleksin trenni teinud, söönud ja pesnud. Seal kulus selleks poole vähem aega. Millal ma jõuan veel käsitööd teha, kodus toimetada, raamatuid lugeda või vajadusel kokata, kui paar tundi hängin netis ja pärastlõunal sean sammud linna poole söögile? Vähemasti paistab kuskilt pilvede vahelt natuke heledamat, aga hall on ikkagi ja lõunalt tagasi tulles, poest korraks läbi hüpates, puu alt veel kõlbulikke õunu haarates, vaikust nentides, et koera ikka pole, hakkabki hämarduma. Et mida!? Valgeks pole läinudki ja ma pole ka midagi teinud, nii pime ja uni peal, et võiks nagu magama minna… Kummaline elu, kaua ma nii passin ja endas süümekaid tekitan, et olen ju laisk ja midagi tehtud ei saa? Seal oli küll kiire elu, aga sai ka tehtud ja jõutud (kuigi samamoodi hädaldatud), siin käib pikaldane kulgemine, mis justkui ei viiks ka kuhugi. Ma täiesti naudiksin, kui liiga palju aja raiskamise pärast ei põeks. Äkki siiski veel harjub ära?