rääkides hundist

Teate, ma naeran omaette. Lihtsalt veider, kuidas miski töötab. Seesama asi, mida tegin aasta alguses on nüüd pöördunud minu suunas tagasi aasta lõpus. Ma ei saa öelda, et vastu, sest see on meeldiv, isegi väga. Nädala eest Eesti tulles tegin väikesi korrektsioone oma Orkuti profiilis (muutsin asukoha ja panin single) ja siis ükspäev leidsin, et keegi on mind messarisse lisanud. Ja polnudki türklane ega hiinlane. No hea küll, üks, see on puhas juhus, not happening anymore or not so soon… Ja siis nüüd mõned päevad hiljem sama asi, what’s happening!? Minu skeem on nüüd kellegi teise kavas. Ma ei kurda absoluutselt ja ei tohiks isegi imestada, kui külgetõmbefaktor taas möllab. Parim osa on see, kuidas mind leiti... ma ju vaevasin oma pead mõtetega, kuidas leida uusi sõpru Eesti. Kaalukauss oli inglise suunas.
Juhhei, inglid on vastanud mu palvetele või kes iganes siis… :D Kusjuures kisub põnevaks, täitsa huviga jälgin, mida mulle uute inimeste näol öelda tahetakse. Kahtlemata õigel ajal ja õiges kohas, küll ma millalgi mõistan. Seniks õpin neilt. Yeah, give me more… :D Kusjuures just täna hommikul suutsin oma meeleolu suhteliselt tippu tõsta kui “tunne dikteerib” kirjutasin ning vat õhtu poole siis selline lops, et kogen jällegi seda, kuidas kellegagi suhtlemine minus just selle meeldiva tunde tekitab, millest kirjutasin. Eksole, rääkides hundist. Varsti juhtuvad minuga samasugused uskumatud lood nagu sõbragagi. Ju ma siis tundsin kirjutades oma mõtetest niivõrd hästi (see oli ka nii), et see tõigi soovitu (mõte-tunne-täitumine). See on juba pärivoolus ujumine, kui ei pea muud tegema, kui mõtlema ja tunnetama ning inimesed ilmuvad võluväel ise. Magic! Elu on ikka vägev ja imeline. Midagi pole öelda.