Viimane nädal on kõike muud kui tavaline olnud. Olen unustanud järje, mis viimasest postitusest jäi. Mäletan fotosid, mille töökaaslastele pühendasin ja selleks kulus mul terve õhtupoolik. Ei, mul polnud kahju sellest ajast ega varahommikust, kui need Ramsgate’i tööpostkasti sõidutasin, sest nende armas kaardike oli mulle sügavalt hinge pugenud ja töökaaslaste meenutamine tõi peaaegu pisarad silma. Töövabad päevad läksid kiiremini ja toimekamalt kui arvata oleksin osanud. Eriti viimane päev Westgate’s. Ärkasin vara teadmata mis õhtu endast toob. Jõudsin vahepeal veel paar tundi magada mõeldes võimaliku Londoni sõidu peale. Pärast sõbra kõnet läkski kiireks. Mul oli vaja kõik asjad viimseni ära pakkida (köögi poole pealt ei saanud varem midagi teha ja mitmed kokkupakitud asjad olin vahepeal taas välja võtnud), autosse toimetada ning pealegi oli toiduainete ülejäägiga plaanis veel pärmi- ja lehttainas ning kaneelisaiad küpsetada. Paralleelselt üritasin veel viimaseid asju joonde ajada, kui tegin kõne internetilepingu lõpetamiseks. Tüüpilise inglise korra järgi kulus mul selleks rohkem kui pooltund, sest 10 minutit sellest pidin “1,2,3” funktsioone valima (inglise residendid mõistavad), kõnele vastamist ootama ning suhteliselt arusaamatu inglise keelega klienditeenindaja küsimustele vastama ja temapoolsetest sooduspakkumistest teada saama. Ta vist arvas, et välismaale ärakolimine on vaid hädavale, kui üle küsis, kas ma tõesti välismaale kolin ning et mul oleks väga kasulik kiirem pulk-modem soetada (või äkki mõnel mu sõbral), eriti väga soodsa hinnapakkumise juures. Nüüdseks olen aru saanud, et mida lihtsam on lepingut sõlmida, seda keerulisem on sellest lahti öelda. Igatahes võtab see inglises tohutult energiat, sest nad on järjepüsivad ja allaandmatud. Tuletan siinkohal meelde seda krediitkaardi lugu, mis kavatses mind sügavamale kiskuda, kuigi vaid pinda sogasin ning juba siis oli mul kõvasti tegemist, et sellelt kindlustuskaitset pealt ära võtta. See kõik on tegelikult väga kõrvaline teema, sama hea, kui jubeda kõrvalmaitsega vesi (nagu merevetikad või mõne arvates kloor, täpselt ei tea), mis korteri kraanist tuli (juhul kui ei lasknud kuumast ja aeglaselt siriseda) või inglased, kes pesuvahendivahust ei hooli ja loputamata anumad otse restile kuivama tõstavad.
Tagasi tulles nädala tagusesse aega, venis mu viimane päev inglise kodus väga pikaks. Algul lihtsa mõttena tundunud “viskan asjad suvalt kotti ja kannan autosse") lõppes sellega, et kui sõber enne 8 õhtul helistas ja oletas, et ma juba pere juures Londonis olen, polnud mul veel pirukadki ahjus ning kõigele tipuks avastasin sügavkülmast brokkoli. Hea, et olin vähemasti külmiku lõunast sulama pannud. Süümepiinad kasvasid inimeste ees, keda olin lubanud külastada, aga lõpuks vajasid ka kõrbenud ahjuplaadid pesemist, segipaisatud köök lõplikku koristust ning jalgrattad alla apteegi akna taha toimetamist. Pealegi oli pime, porine ja suhteliselt libe metalltrepp. Kui kogu krempliga Fordi tagaosa täitnud olin ja välja sõitma hakkasin, oli kell juba poole 23 ringis. Ja see polnud veel kõik! Liiklus oli küll õnneks keskmisest hõredam, kuid see ei tähendanud, et viperusi poleks. Minuga oli küll kõik korras, kui vaid see, et kiirteele väljasõitmiseks kulutasin peaaegu lisatunni. Londoni poole suunduv ringteeharu oli politsei poolt piiratud ning üritasin teiste harude poolt lähenedes kuidagi ümber sõita ja toimunud liiklusõnnetusest mööda põigata – küll lähedal asuvate külade kaudu või kiirteega paralleelselt kulgevate ühesuunalaiuseid radasid kasutades, kuid lõpuks viis see kohani, kust pidi tagasi pöörama või siis sattusin teist teed pidi ikka samasse kohta tagasi. Üritasid veel teisedki autojuhid ja liikluses valitses segadus. Kitsalt kiirtee ülesõidusillalt mitmeid vilkursõidukeid märgates adusin õnnetuse tõsidust ja kuna see oli just juhtunud (üks vilkuritega oli just ees läinud mu sõidu alguses), polnud ka tee lahtitegemist niipea loota. Võtsin siis lõpuks gepsu põhjalikumaks uurimiseks kätte (mida oleksin võinud kohe teha) ja leidsin ainukese võimalusena sõita ringiga läbi Canterbury. Oleksin võinud hullumeelselt naeru lagistada, kuidas saatus mind üritamisest hoolimata ikka veel selles nõiaringis ehk “inglises” kinni hoiab ja mõtlesin veel, et kas see on mingi märk, miks ma ei peaks just siis Londoni sõitma või toob hoopis saatus mind ikka ja jälle siia tagasi, mida ma aga ei tahtnud – nagu õudusunenäos, kõik tundus niigi sürr. Vähemasti olin mina sellest õnnetusest säästetud, kui mõni hetk hiljem teele asusin. Ainuke mis piinas, oli süümetunne öösel noorpere üles ajada ja oma kotid maha prantsatada. Olin ju vähemalt 6 korda neid autosse toimetanud ja sama palju kordi oli vaja neid Londonis üles tassida. Kui lõpuks pere juurest sõbra majja jõudsin, oli kell kaks öösel ning mul olid süümekad, et ta minu pärast südaöö asemel juba kella 19ks koju oli tulnud. Kuigi temaga on palju öösiti auto pärast ringi joostud, läks seekord parkimine valutult nagu ka kõik edasine :)
Siinkohal tuleb seletav jutt Londoni piltide kõrvale. Olin lihtsalt tohutult väsinud varastest ärkamistest, asjatoimetustest ja sõitudest, et ei jõudnud rohkem kui pilte laadida, eks see ole ka väikene vabandus, sest blogimiseks pean saama rahu ja üksindust, mida mul viimase nädala jooksul just palju ei olnud :P
Ühesõnaga London, mitme sõnaga suursugune, uhke, väärikas, maagiline ja võluv. Või hoopis… kahtlemata ka jah… :P Vähemalt kümmekond metroosõitu, liitrid kohvi ja alternatiive, kiire samm ja sõbrale pähekulunud Londoni kesklinn andis võimaluse ning energia näha linna võlu mitme nurga pealt. Olin põgusalt ka varem ju sinna põiganud, aga jõulutuledes ja pimeduses valgusesäras linn on siiski midagi muud ja pealegi ei pidanud seekord üksi Londoni peal hängima. Eks nagu paljudele, jäi ka mulle Camdeni eripära silma ning pidulik ja kõrgklassiline Gilgamesh, kus oli ilusaim tualettruum, mida näinud olen. Rääkimata restorani miljööst, teemasse minemisest, detailide rohkusest, läbimõeldud paigutusest, kokkusobivusest jne. Njah, üks pool minust riietaks pidulikult, vastavalt kõrgklassile ja viiks mind õhtusöögile Gilgameshi, samas teine pool jätaks loppis maitsetud lihtriided ja veaks mind savi sisse möllama. Siiski suhtun veel Londonisse teatud aukartusega ja päris dressides kesklinnas ringi ei jalutaks. Küll jah, jooksma lähen ikkagi (õnnestus korra äärekandis, kuigi viimase nädala olen igas mõttes laiselnud ja rasva kogunud, eriti igasuguste küpsetiste mõju all). Siiski liigub Londonis igasugu tegelasi, et ei peaks ennast häbenema. Mõnes piirkonnas elab nii palju musti, et tänaval, poes või bussis on valdav enamik n-d. Minule harjumatu siiani, kui olen valgena mustadest ümbritsetud, elanud ja reisinud pigem teises kandis, kus valdav on siiski valged. Nagu mõnes ameerika filmis, kui n-r kamandab teist trenni tegema: üks nooruke n-ipoiss jooksis tagurpidi mäest üles, jõuvarud olid viimasel piiril, aga alla andmast ei lasknud vanem n-r, kes ta järel karjus “move-on, move-on, move-on”. Või siis pilgeni täis buss, kus olin mustade vahele kinni pressitud, kuklasse hingas n-r ja mina hingasin kuklasse n-le ning n-ist naisbussijuht üle bussi kisas “move down”. Ma pole rassist ega mainiks neid üldse, kui nad vähem räuskaks ja bussi ülakorrusel telefonisse vähe vaiksemalt räägiks, nii et see alumisele korrusele ei kostuks :D
Reedel viisin pisikese Fordi Maidstone’i peahoonesse ja sõitsin veel viimased ülejäägiga 12 miili suvalises suunas (Linton) maha. See päev oli ilus päikeseline, nautisin veel lõunaleiba kiriku taga pingil, kui kõrval näksisid sokud heina. Tegelikult jäi 1 miil isegi sõitmata (töölehe vastava miili arvudega olin nädala eest ära andnud, nii et kokkuklapitamist ja arvestamist ikka oli), aga ei viitsinud enam ümber nurga keerama hakata. Imelik ja tühi tunne oli pärast seda, kui mul polnud kaasas enam ühtegi võtit – mul polnud Inglismaa pinnal enam püsivat elukohta ega autot. Olin paari päeva eest tõmmanud uksed viimast korda enda taga kinni ja jätnud võtmed sisse ning nüüd polnud ka autot kuhu varjuda. Ainsaks võtmeks oli eesti kodu lahtikeeraja. Ühe hetkega oli läinud kõik, kuigi olin ju seda soovinud. See tuli lihtsalt äkki, mul polnud tunnetki selle VIIMASE suhtes – justkui poleks see kaugeltki läbi ega saakski kunagi läbi. Olgu London kui võrratu tahes, suhtusin seal olemisse suhteliselt ükskõikselt, kuna mõtted olid vaid ühes paigas.
Sellega polnud mu seiklused Londoni pinnal veel lõppenud. Kolm päeva laisklesin veel eesti noorpere juures Londonis, kui jõudis kätte mu viimane päev inglise pinnal. Piletid olid ostetud õhtusele bussile ja plaanisin öö lennujaamas veeta. Tegelikkuses ärkasin hommikul poolakate ilusas majas nahkdiivanil :D Ma ei ole ometi inimene, kes võõrastega niisama jutustama kipub, ammugi mitte kellegi ärakasutamise eesmärgil. Lihtsalt läheb nii, et jutuajamine toob tihtipeale mingi lisaväärtuse. Kellegi hea käsi pidi mängus olema, kui ma pooleteisetunnise ajavaruga siiski varasema bussi peale end ei ajanud ja õige bussi peale üks poolakast juht joppas. Inglises on väga tavaline, kui juht kotid palumata bussile aitab, õnnestus ka seekord ja aktsendi järgi pakkusin, et tegu on poolakaga. Kõlas täpselt nagu apteegikauba toimetajast poolaka inglise keel. Mu mõtet toetas ka tagataustaks kõlama pandud Modern Talkingu plaat. Algul polnud mul mingit kavatsust jutustama hakata, istusin taha, aga vahepeal sättisin ümber, kuna bussis polnud veel kedagi ja ehk oleks ka juhil lõbusam (sest reeglina on ja neile meeldib), kui saab kellegagi suhelda. Idaeurooplastena leidub ikka ühist teemat ja samasuguseid tähelepanekuid inglise elu juures. Ta andis ka mitmeid huvitavaid soovitusi ja pidi veel lennujaamas mulle paremad istumiskohad ette näitama. Uskumatult palju poolakaid oli tal sealsamas bussijuhtide ja muidu sõprade-tuttavate hulgas ning lõpuks jõudsin ma majja, kus elas tema, ta bussijuhist sõber ja poolakast isa, kes oskas ka mõnda inglisekeelset sõna, keetis mulle teed, pakkus susse ja ööseks katteteki. Kuskil poole kaheni jõin veel veini, näitasin pilte ja keerasin diivanile pikali. Ta elas lennujaamast paari miili kaugusel ja hommikul sõidutas ilusti tagasi ka. Mul oli veel hea meel, kui sain täpsema kaaluga pagasi vahetult enne ärasõitu üle kontrollida ja täpseks timmida (oligi üle kusjuures) ning tema soovituste kohaselt ka lennujaamas suvalise mitte töötava check-in leti juures üle kaaluda (ise poleks selle peale tulnudki, sest teine variant on seal tasuline kaal). Kui ma lennule jõudsin, olin suhteliselt värske (lennujaamas veedetud ööd on kurnavad) ja pealegi hästi toidetud. Ta kippus üle hoolitsema, kuigi mulle oli suurimaks hüveks lihtsalt pikali visata (pehmele diivanile) ja saada sõba silmale, sest lennujaamas poleks olnud võimalik kordagi kotte silmast lasta. Mälestuseks tegi ta paar pilti ja mul oli kahju, et omalt poolt midagi jätta ei andnud. Netipulga peale küll mõtlesin, mis mul nüüd kuu jagu tulutuna Eestis seisab, aga ei teadnud, kuivõrd ta kasutuslimiidist kinni peab, seega jäi lõpuks talle vaid mu meiliaadress ja pilt minust. Meeldiv ka, et poolakad teavad, kus Eesti asub.
Tagasi tulles nädala tagusesse aega, venis mu viimane päev inglise kodus väga pikaks. Algul lihtsa mõttena tundunud “viskan asjad suvalt kotti ja kannan autosse") lõppes sellega, et kui sõber enne 8 õhtul helistas ja oletas, et ma juba pere juures Londonis olen, polnud mul veel pirukadki ahjus ning kõigele tipuks avastasin sügavkülmast brokkoli. Hea, et olin vähemasti külmiku lõunast sulama pannud. Süümepiinad kasvasid inimeste ees, keda olin lubanud külastada, aga lõpuks vajasid ka kõrbenud ahjuplaadid pesemist, segipaisatud köök lõplikku koristust ning jalgrattad alla apteegi akna taha toimetamist. Pealegi oli pime, porine ja suhteliselt libe metalltrepp. Kui kogu krempliga Fordi tagaosa täitnud olin ja välja sõitma hakkasin, oli kell juba poole 23 ringis. Ja see polnud veel kõik! Liiklus oli küll õnneks keskmisest hõredam, kuid see ei tähendanud, et viperusi poleks. Minuga oli küll kõik korras, kui vaid see, et kiirteele väljasõitmiseks kulutasin peaaegu lisatunni. Londoni poole suunduv ringteeharu oli politsei poolt piiratud ning üritasin teiste harude poolt lähenedes kuidagi ümber sõita ja toimunud liiklusõnnetusest mööda põigata – küll lähedal asuvate külade kaudu või kiirteega paralleelselt kulgevate ühesuunalaiuseid radasid kasutades, kuid lõpuks viis see kohani, kust pidi tagasi pöörama või siis sattusin teist teed pidi ikka samasse kohta tagasi. Üritasid veel teisedki autojuhid ja liikluses valitses segadus. Kitsalt kiirtee ülesõidusillalt mitmeid vilkursõidukeid märgates adusin õnnetuse tõsidust ja kuna see oli just juhtunud (üks vilkuritega oli just ees läinud mu sõidu alguses), polnud ka tee lahtitegemist niipea loota. Võtsin siis lõpuks gepsu põhjalikumaks uurimiseks kätte (mida oleksin võinud kohe teha) ja leidsin ainukese võimalusena sõita ringiga läbi Canterbury. Oleksin võinud hullumeelselt naeru lagistada, kuidas saatus mind üritamisest hoolimata ikka veel selles nõiaringis ehk “inglises” kinni hoiab ja mõtlesin veel, et kas see on mingi märk, miks ma ei peaks just siis Londoni sõitma või toob hoopis saatus mind ikka ja jälle siia tagasi, mida ma aga ei tahtnud – nagu õudusunenäos, kõik tundus niigi sürr. Vähemasti olin mina sellest õnnetusest säästetud, kui mõni hetk hiljem teele asusin. Ainuke mis piinas, oli süümetunne öösel noorpere üles ajada ja oma kotid maha prantsatada. Olin ju vähemalt 6 korda neid autosse toimetanud ja sama palju kordi oli vaja neid Londonis üles tassida. Kui lõpuks pere juurest sõbra majja jõudsin, oli kell kaks öösel ning mul olid süümekad, et ta minu pärast südaöö asemel juba kella 19ks koju oli tulnud. Kuigi temaga on palju öösiti auto pärast ringi joostud, läks seekord parkimine valutult nagu ka kõik edasine :)
Siinkohal tuleb seletav jutt Londoni piltide kõrvale. Olin lihtsalt tohutult väsinud varastest ärkamistest, asjatoimetustest ja sõitudest, et ei jõudnud rohkem kui pilte laadida, eks see ole ka väikene vabandus, sest blogimiseks pean saama rahu ja üksindust, mida mul viimase nädala jooksul just palju ei olnud :P
Ühesõnaga London, mitme sõnaga suursugune, uhke, väärikas, maagiline ja võluv. Või hoopis… kahtlemata ka jah… :P Vähemalt kümmekond metroosõitu, liitrid kohvi ja alternatiive, kiire samm ja sõbrale pähekulunud Londoni kesklinn andis võimaluse ning energia näha linna võlu mitme nurga pealt. Olin põgusalt ka varem ju sinna põiganud, aga jõulutuledes ja pimeduses valgusesäras linn on siiski midagi muud ja pealegi ei pidanud seekord üksi Londoni peal hängima. Eks nagu paljudele, jäi ka mulle Camdeni eripära silma ning pidulik ja kõrgklassiline Gilgamesh, kus oli ilusaim tualettruum, mida näinud olen. Rääkimata restorani miljööst, teemasse minemisest, detailide rohkusest, läbimõeldud paigutusest, kokkusobivusest jne. Njah, üks pool minust riietaks pidulikult, vastavalt kõrgklassile ja viiks mind õhtusöögile Gilgameshi, samas teine pool jätaks loppis maitsetud lihtriided ja veaks mind savi sisse möllama. Siiski suhtun veel Londonisse teatud aukartusega ja päris dressides kesklinnas ringi ei jalutaks. Küll jah, jooksma lähen ikkagi (õnnestus korra äärekandis, kuigi viimase nädala olen igas mõttes laiselnud ja rasva kogunud, eriti igasuguste küpsetiste mõju all). Siiski liigub Londonis igasugu tegelasi, et ei peaks ennast häbenema. Mõnes piirkonnas elab nii palju musti, et tänaval, poes või bussis on valdav enamik n-d. Minule harjumatu siiani, kui olen valgena mustadest ümbritsetud, elanud ja reisinud pigem teises kandis, kus valdav on siiski valged. Nagu mõnes ameerika filmis, kui n-r kamandab teist trenni tegema: üks nooruke n-ipoiss jooksis tagurpidi mäest üles, jõuvarud olid viimasel piiril, aga alla andmast ei lasknud vanem n-r, kes ta järel karjus “move-on, move-on, move-on”. Või siis pilgeni täis buss, kus olin mustade vahele kinni pressitud, kuklasse hingas n-r ja mina hingasin kuklasse n-le ning n-ist naisbussijuht üle bussi kisas “move down”. Ma pole rassist ega mainiks neid üldse, kui nad vähem räuskaks ja bussi ülakorrusel telefonisse vähe vaiksemalt räägiks, nii et see alumisele korrusele ei kostuks :D
Reedel viisin pisikese Fordi Maidstone’i peahoonesse ja sõitsin veel viimased ülejäägiga 12 miili suvalises suunas (Linton) maha. See päev oli ilus päikeseline, nautisin veel lõunaleiba kiriku taga pingil, kui kõrval näksisid sokud heina. Tegelikult jäi 1 miil isegi sõitmata (töölehe vastava miili arvudega olin nädala eest ära andnud, nii et kokkuklapitamist ja arvestamist ikka oli), aga ei viitsinud enam ümber nurga keerama hakata. Imelik ja tühi tunne oli pärast seda, kui mul polnud kaasas enam ühtegi võtit – mul polnud Inglismaa pinnal enam püsivat elukohta ega autot. Olin paari päeva eest tõmmanud uksed viimast korda enda taga kinni ja jätnud võtmed sisse ning nüüd polnud ka autot kuhu varjuda. Ainsaks võtmeks oli eesti kodu lahtikeeraja. Ühe hetkega oli läinud kõik, kuigi olin ju seda soovinud. See tuli lihtsalt äkki, mul polnud tunnetki selle VIIMASE suhtes – justkui poleks see kaugeltki läbi ega saakski kunagi läbi. Olgu London kui võrratu tahes, suhtusin seal olemisse suhteliselt ükskõikselt, kuna mõtted olid vaid ühes paigas.
Sellega polnud mu seiklused Londoni pinnal veel lõppenud. Kolm päeva laisklesin veel eesti noorpere juures Londonis, kui jõudis kätte mu viimane päev inglise pinnal. Piletid olid ostetud õhtusele bussile ja plaanisin öö lennujaamas veeta. Tegelikkuses ärkasin hommikul poolakate ilusas majas nahkdiivanil :D Ma ei ole ometi inimene, kes võõrastega niisama jutustama kipub, ammugi mitte kellegi ärakasutamise eesmärgil. Lihtsalt läheb nii, et jutuajamine toob tihtipeale mingi lisaväärtuse. Kellegi hea käsi pidi mängus olema, kui ma pooleteisetunnise ajavaruga siiski varasema bussi peale end ei ajanud ja õige bussi peale üks poolakast juht joppas. Inglises on väga tavaline, kui juht kotid palumata bussile aitab, õnnestus ka seekord ja aktsendi järgi pakkusin, et tegu on poolakaga. Kõlas täpselt nagu apteegikauba toimetajast poolaka inglise keel. Mu mõtet toetas ka tagataustaks kõlama pandud Modern Talkingu plaat. Algul polnud mul mingit kavatsust jutustama hakata, istusin taha, aga vahepeal sättisin ümber, kuna bussis polnud veel kedagi ja ehk oleks ka juhil lõbusam (sest reeglina on ja neile meeldib), kui saab kellegagi suhelda. Idaeurooplastena leidub ikka ühist teemat ja samasuguseid tähelepanekuid inglise elu juures. Ta andis ka mitmeid huvitavaid soovitusi ja pidi veel lennujaamas mulle paremad istumiskohad ette näitama. Uskumatult palju poolakaid oli tal sealsamas bussijuhtide ja muidu sõprade-tuttavate hulgas ning lõpuks jõudsin ma majja, kus elas tema, ta bussijuhist sõber ja poolakast isa, kes oskas ka mõnda inglisekeelset sõna, keetis mulle teed, pakkus susse ja ööseks katteteki. Kuskil poole kaheni jõin veel veini, näitasin pilte ja keerasin diivanile pikali. Ta elas lennujaamast paari miili kaugusel ja hommikul sõidutas ilusti tagasi ka. Mul oli veel hea meel, kui sain täpsema kaaluga pagasi vahetult enne ärasõitu üle kontrollida ja täpseks timmida (oligi üle kusjuures) ning tema soovituste kohaselt ka lennujaamas suvalise mitte töötava check-in leti juures üle kaaluda (ise poleks selle peale tulnudki, sest teine variant on seal tasuline kaal). Kui ma lennule jõudsin, olin suhteliselt värske (lennujaamas veedetud ööd on kurnavad) ja pealegi hästi toidetud. Ta kippus üle hoolitsema, kuigi mulle oli suurimaks hüveks lihtsalt pikali visata (pehmele diivanile) ja saada sõba silmale, sest lennujaamas poleks olnud võimalik kordagi kotte silmast lasta. Mälestuseks tegi ta paar pilti ja mul oli kahju, et omalt poolt midagi jätta ei andnud. Netipulga peale küll mõtlesin, mis mul nüüd kuu jagu tulutuna Eestis seisab, aga ei teadnud, kuivõrd ta kasutuslimiidist kinni peab, seega jäi lõpuks talle vaid mu meiliaadress ja pilt minust. Meeldiv ka, et poolakad teavad, kus Eesti asub.
Elu on ikka huvitav, kuidas see vahel veab kõigest kergusega läbi, teinekord jällegi tundub, et miski töötab vastu. Lennukil olemine oli kerge, kuigi meel oli nukravõitu. Oli kahju neist, kes maha jäid, oli kahju, et nendega rohkem suhelda ei saa(nud). Lend ise oli ka väga sujuv, pealegi ei mingeid kõrvatorkeid mis tavaliselt on. Siiski torkas midagi enne lennukist väljumist kõrva – nad lasid kõlada imelisel klassikalool, klaverimängul, mille olin just hiljuti tõmmanud. Tundus kummaline, et just see lugu nagu keegi oleks teadnud… Küsisin endalt, mida see veel tähendas!? Mõtlesin küll, et see on pigem hea märk, kuid päikesepaiste juurest, valgete pilvepatjade pealt alla laskudes jõudsime hallusesse ja peale lennuki langes ka minu tuju. Uskumatu, kas Eestis on varem samamoodi olnud (hall ja peaaegu päikeseta vähemalt paar kuud nagu mulle öeldi)? Külm, kõle ja pime kirjeldaksid täpselt sedasama, mida tundsin. Bussiga sõites näeb tahes-tahtmata tänavaid ja ehitisi, mis on sama igavad kui ilm – ühelaadsed, massiivsed ehitised, tühjad laiad ja väljasurnud tänavad, mis on hallides toonides hallis ilmas. Ja mitte ainult Tallinnas, vaid kogu Eestis. Kuhu on kadunud värvid, kuhu jäi mu vikerkaar…? Ja mitte ainult, kellegi poolt suudeti mu särav ja positiivne meeleolu ühe hetkega ära nullida. Mis on siinsetel inimestel viga, kas ilm on ka pähe löönud? Jah, pean tunnistama, olin ka kunagi üks neist hallimõtlejaist, aga praegust on tunne, et võibolla ongi asi minus, võibolla ongi Inglismaa mind ära rikkunud nagu mulle öeldakse! Võibolla ma ei tahagi kodus olla, võibolla ma olengi seal ära pööranud ja tõesti kummaline, kui eesti keel inglise lennujaamas enam eriliselt kõrva ei hakka ega ka esimesed lumehelbed või õhkõrn valge kiht metsade vahel südant ei soojenda… Miks siin terve päev kottpime on ja paljude inimeste suhtumine lihtsalt masendav on ja ka teiste tujusid rikub? No andke andeks mu karmid sõnad… Eks oli vaja tulla siia kasvõi taipamiseks, et see oli “viga”. Ma olin suhteliselt kindel, et olen sõbra tutvusringkonnast ainuke erand, kes inglisesse tagasi ei lähe, aga nüüd hakkan selles juba kahtlema. Kui ma seda tööd seal nii ei vihkaks… ja kui ma Eestis veel väheke lootust uue huvialana ei näeks…
Vaevalt et Alex'il midagi ühispildi avaldamise vastu on, aga igaks juhuks lisan siiski pildi vaid endast :D
3 comments:
Heh, Inglismaal jah, pidi infoliinis ka täieliku isikutuvastuse tegema enne, kui sai küsida kus on nt. apteek :D
Aga, mis puutub siinsesse pimedusse ja masendusse, siis nii see siin tundub. Just nagu Inglismaal tundusid kõik alguses jõle silmakirjalikud (mul oli nii vähemalt)
Alati, kui olen kuid ära olnud, siis täpselt trammisõidu Ülemistest Balti jaama ma veel naeratan totakalt ja vabandan jne. Vahest jõuan Tartussegi veel positiivsena (seal on seda lihtsam säilitada), ent pikemalt Tallinnas peatudes sulandun kiirelt hambaidkrigistavasse massi. Ja välismaalt tulnuile annan ma alati andeks selle "ninakuse", sest neil on ju õigus. (häma sai, aga tahtsin kaasa rääkida)
ha haa, lennujaamas kotte silmast :D Lennujaamas saab kotid silmade alla enamasti, sa tahtsid öelda.
Jah, elamused on tuttavlikud :) Inglise inimesed tunduvad küll kahepalgsed, täpsemini, ei saa kunagi kindel olla, mida nad tegelikult arvavad kui end võluva naeratuse või meeldiva small-talki taha peidavad. Eestlaste tõelises olekus ja siiruses olen pigem veendunud.
Midagi tõesti hakkab inglastelt külge, vabandused kindlasti ja nüüd tahan seda pigem inglise keeles öelda, kuna kõlab lühidalt, eesti keeles kuidagi totakalt pikalt "vabandust".
Kindlasti on siin ka palju toredaid inimesi (sest olen ju ka näinud) ja mulle meeldib eestlaste siiras olemus, kuigi virisemist, hädaldamist ja muretsemist tühjade asjade pärast võiks palju vähem olla. Ma sain ka selle kunagi siit kaasa, nüüd üritan vaikselt lahti saada, ehkki eestlaste seas on see tunduvalt keerulisem.
Jah, seda tahtsin öelda, et lennujaamas ei saa pagasit järelvalveta jätta, kotid saab küll silmade alla edukalt :D
Sinu inglise elust loeks kohe suure huviga :P
Post a Comment