tunne dikteerib

Mulle meeldib, kui inimesed teevad komplimente. Alguses suhtusin ettevaatlikult, umbes nii, et räägi-räägi, tegelikult ei mõtle sa ju nii või et milleks... Samal teemal ühe sõbraga arutledes arvas ta, et kui mees naisele midagi ütleb, siis pigem tagamõttega või niisama suusoojaks :D Kuid ma ei usu seda enam (mina pole seda kogenud). Mulle on sel aastal palju head öeldud, mille siiruses ma ei kahtle, sest saab ju aru kui tõsiselt mõeldakse (eriti minusugune skeptik). Sama kompliment võib öelduna kõlada täiesti erinevalt. Eestlased ei ütle niisama, isegi kui nad on mehed. Vähemalt mitte minu tutvusringkonnas ja ka need, kes on välismaale sattunud. Minu meelest on eesti mees konkreetne, praktiline ja ei kipu reserveeritusest, tagasihoidlikkusest, kartusest vale muljet jätta ja tont teab millest veel ei sõbrannale ega naisele ilusaid sõnu ütlema ega end avama. Kui keegi seda teeb, siis olen meeldivalt üllatunud. Esiteks näitab kompliment oskust märgata inimest enda ümber ja teiseks julgust seda välja öelda. Ma ei saa öelda, et ma eriline komplimentide tegija olen. Isegi kui ma mõtlen paljudest head, märkan ja isegi julgeks välja öelda, siis ma ei taha, et minust vale mulje jääks. Inimestel on erinevad arusaamad komplimentide tegijate tagamõttes ja ma otseselt ei tahaks kellelegi ühegi parema sõnaga lootust anda. Pigem avanevad minu keeled siis, kui keegi ütleb esimesena, aga kui ma ei ütle, siis ma vähemasti üritan näha kõigis nende paremat poolt. Üldiselt on nii, et mida maailmale jagad, seda saad ka vastu, kui ilusaid sõnu, inimesearmastust, lahkust ja headust, siis on loogiline, et ei pea ka seda kaua ootama, kui keegi vastab samaga. Kõik hakkab ikkagi iseenese muutmisest nagu ma olen siin miljon-triljon korda öelnud. Seega ka, kui mu sõber arvab, et meeste komplimendid (minu suunas) on võltsid, siis peegeldab see pigem tema suhtumist ja kadedust sallida temaga samast soost isikut, kes suudab märgata ja julgeb öelda. Kui komplimentide tegemine on tema või kellegi teise arvates mõttetu, siis mina ei arva enam nii, ma pole näinud veel inimest, kellele ei meeldiks kuulda midagi ilusat enda kohta. Milleks on vaja rõhuda halvale ja negatiivsele, mida käsitletakse niigi liiga palju? Me saame palju rõõmu ka ise, kui suudame lihtsate ja siirate sõnadega kedagi teist üllatada. Ma olen hakanud end ümbritsema elutervete ja positiivsete inimestega ja paraku tõrjuma neid, kes seda endast ei kiirga, sest kõige lihtsam on heade inimeste abil ja ringis ka ise samasuguseks jääda. Asi pole tegelikult selles, mida öelda, vaid kuidas, sest kõige olulisem on tekitada ümbritsevates positiivne tunne ja see määrab täielikult kõik. Inimesed mäletavad kõige paremini tunde järgi, mida keegi on neis tekitanud. Suhteliselt mõtlematult (ja eesmärgitult) alustasin ma ju poolakaga enne lennujaama rääkimist, aga selle käigus suutsin temale üle kanda midagi olulisemat kui lihtsalt sõnu. Kui ta hiljem tagasi kirjutas, et ma jätsin talle ja ta isale südamliku mulje, siis ma mõtlesin, et kuidas või millega. Ma ei öelnud ju midagi erilist ja pealegi olin mina nende juures külaline, kui nad andsid mulle ööks magamiskoha. Kuidas sain mina üldse kasulik ja lahke olla? Selle peale kirjutas ta vastu vigases inglise keeles, kuid millest arusaamiseks piisas vaid ühest sõnast – feel (=tunne). Ja pärast seda mõistsin täielikult, kui tähtis on sõnade või mõtetega võrreldes tunne, sest vahel tunneb inimene end ka headest mõtetest hoolimata halvasti. Uskumatu kui palju olen sellest varemalt lugenud, aga nüüd tänu olukorrale sain ka lõpuks pihta. Ma ei tahaks siiski arutleda edasi sellega kaasneval teemal, kuidas kelleski ärkab tunne, millega seatakse teatud uued ootused ka minu suhtes ehk siis minu armastusväärset käitumist mõistetakse ehk mõnevõrra valesti või erinevalt ja kellegi teise armastusväärne käitumine pole enam sama, mida mina mõtlesin või endast kiirgasin. See on koht, kus ma peaksin olema ettevaatlik või mille tõttu ma ilmselt ilusaid sõnu ei ütlegi (ja tõenäoliselt ka paljud mehed), sest sõnu ja (inimese)armastust tõlgendatakse erinevalt. Aga juba piisavalt käsitlesin ka seda teemat, mida poleks nii avalikult pidanud :D
Tihtipeale pole vaja sõnugi, kui on täielik teineteise mõistmine, nii et keegi teine võiks samahästi ka minu alustatud laused lõpetada – on olemas sõnadeta suhtlus, kui on teadmine, et teine mõtleb täpselt sedasama ja sõnadel polegi seal kohta, sest need muutuvad ebavajalikuks, aga seda juhtub haruharva, kuid imelisus peakski olema pigem ahvatlus kui tavapära (harjumus).