veel enne ärasõitu

Kokkuvõttes mässasin eile hilisõhtuni nende fotode ja kaartidega, kokku terve patakas ehk 13 ümbrikku, mille täna varahommikul autoga apteegi postkasti toimetasin. Kuidas küll tahaks mõni hommik “normaalse” inimesena kella 9 paiku ärgata, enamik päevi (isegi vabad) ärkan kella 5-6 ajal nagu täna hommikki. Peaksin kohe pärmi- ja lehttaigna hakkama panema, aga mitte ei viitsi. Vihmane ilm on, tahaks üldse magama keerata (see on varahommikuste tõusmiste ja kofeiinivaba kohvi tõttu), aga ma ei tea veel, mis tänase õhtu suhtes toimub, võibolla pean viimasel hetkel tormama ja see mulle ei meeldi. Vahel on teadmatus parem, aga hetkel eelistaksin küll teadmist. Kõik asjad on pealegi veel suhteliselt laiali, jõudsin vahepeal päris ilusti kohvritesse ära pakkida, aga loomulikult läks nii ühte kui teist asja veel vaja ja siis tuli isegi kohvri põhjas tuhnida ja asju välja tõsta. Kogu see äramineku asi tekitab lisapingeid ning kandub ka tavaellu, mis teebki mind natuke närviliseks, aga õnneks on siin viimaste päevade jooksul väga palju head juhtunud ja ma olen edaspidise suhtes positiivselt meelestatud, kuigi jah, juba on natuke kahju, et pean selle siin jätma. Töö jätan muidugi hea meelega, aga muidu oleks päris tore ka niisama vegeteerida, kuni ühel hetkel ära tüdinen. Ennast tundes võib see kiiresti juhtuda, sest ma pean saama areneda ja nagu korduvalt juba kirjutanud olen, ei lase mu südametunnistus ja kohusetunne paigal tammuda ega lebotada. Olen küll igasugustes asjades otsi kokku tõmmanud (aadressi muudatused, lepingute katkestamised jne), aga arvestades inglise asjaajamiskiirust, pean juba sellepärast millalgi tagasi tulema. Muidugi saaks ka Eesti kaudu kirju saata, aga siis vist ei jõuaks kuhugi. Üdini kõrini on kahe riigi vahel enda jagamisest. Eestis polnud tegelikult vaja suurt midagi teha, kui ära tulin, aga siit lahkumiseks tuleb samamoodi vaeva näha nagu tulleski (siis oli muidugi üks suur teadmatus). Ah ei ei… jätkan mõtlemist ikka heast...