ma ju räägin, et õnneks on vaja nii vähe

Teate mis on õnn? Minu jaoks see, kui ainukeseks suurimaks mureks on jõulupraest ärakõrvetatud suulagi või sama kohupiimapaki eest kulutatud mõni kroon rohkem. Seda seika, et ma mälupulka siin üles ei leidnud ja inglises kaotsiläinuks peaaegu tunnistasin, oli hädasti vaja. Esiteks leidsin seda otsides ärakadunud patareilaadija ja teiseks märkasin, et mu elus pole hetkel vähimatki muret. Nimelt, kui ma eile poole kaheksa paiku magama vajusin ja 23 üles ärkasin, otsustasin uuesti unne soikumiseks meditatsioonilood mälupulgalt arvutisse kuulamiseks tõmmata. Seal peal oli veel väärtuslikku infot, mida olin kõvaketta mälumahu puudusel ümber tõstnud. Sellest hetkest, kui ma pulka õigest kohast ei leidnud, hakkas mind tüütama mure ja töötama analüütiline ajupool küsimustega, kus see olla võiks, kuhu ma jätsin, millal viimati nägin ja kus ega ma tööle arvuti taha ei unustanud, korterisse kaminalauale, sõbrale infovahetuseks ei andnud, pisike kotist välja ei tõmmanud või lennujaamas telefonikaarte vahetades maha ei pudenenud. Andke andeks mu rumalad mõtted, aga mul on tihtipeale raske ennast süüdistada, sest ma olen enda korrektsuses (ja üleüldse endas) 99% kindel. Inglismaal vahel küll juhtus midagi “ära kaduma”, aga hiljem leidsin üles arvatamatust kohast, mis näitas seda, kuivõrd palju asju oli vaja meeles pidada, samal ajal teha ning see tekitas piisavalt stressi (mis mul töö tõttu niikuinii juba oli), et ma suutsin oma asju mõtlemata teistesse kohtadesse asetada. Varasemas elus on äärmiselt harva midagi ära kadunud, seega imekspandav, kui minust sõltuvatel põhjustel peaks see juhtuma. Muidugi oli ärakolimine inglisest piisavalt stressirikas ja pikaldane, kus ma asjade kokkupakkimisel, lahtipakkimisel ja veelkord kokkupakkimisel võisin vabalt mingi trikiga hakkama saada. Aga isegi siis ei tahtnud päriselt veel uskuda, et selle kaotanud olen, võibolla olin siiski inglisesse mahajäetud asjade sekka jätnud. Sellest, et olin lasknud end nii tühisest asjast kõigutada, tundsin rahulolematust ka enese ebaküpsuse suhtes. Mõttepiinast hoolimata üritasin positiivselt end meelestada ja asju üle sobrada. Kui kõik loogilised ja isegi vähem loogilised kohad üle vaatasin, jäi viimaseks eriti ebaloogiline koht, kust ma selle siis leidsingi. Ma isegi ei viitsi enam selle üle ajusid ragistada, miks ma ta mingi hetk sinna pannud olin. Minule oli õnneks vaja nii vähest nagu ärakaotatud eseme leidmine ja siis ma taipasin, et mul pole hetkel vähimatki muret, mis on suurim õnn mis üldse olla saab. Selle märkamiseks oligi vaja midagi korraks ära kaotada. Nüüd ma jälle näen, et kõik on olemas, kõige paremas korras ja et elu ei saakski ilusam olla… Kipun aeg-ajalt unustama.