kõiges on süüdi Roxette...

...nagu selles, et ma täna kirjutan. Terve nädala polnud vähimatki vajadust ja põhjust. Pole mõtet ju kirjutada sellest, et jõulud hambavalu nahka läksid ja pole nädala jooksul muud teinud kui kütnud, toas lebotanud ja õige pisut suusatanud, tagantjärele hooajasaateid vaadanud, netis surfanud. Ühesõnaga mannetu, täiesti mannetu elu. Kaua ma nii ei suuda, ei tea, kuidas selline elu üldse võimalik on. Mul on isegi kaks nädalat tagasi valmis kirjutatud aasta kokkuvõte ootamas ülespanekut lähipäevil. Mõtlesin, et viin ennast veel sellele lainele, s.t teen viimase lihvi kolmele leheküljele ja panen vastava muusika. Enivei, ma ei viitsinud rohkem kui Roxette käima lükata ja nii kuuse alla magama sättida. Mul pole isegi voodit kuuse all, lihtsalt kõva ase, aga täiesti piisav, sest see on hetkel parem kui voodi. Saan kuuske silitada ja üldse Roxette… See pani mõtlema, meenutama ja kirjutama. Sellega meenub eelkõige Inglismaa ja jooksmine (muust ma vaikin). Leierdasin neid lugusid mere ääres sibades nii palju kuni ühel hetkel enam ei kannatanud. Siiamaani veel hell, aga mõnda lugu isegi kannatab, seoses millegi uuemaga. Enivei, Inglismaa, jah, ükspäev juba nostalgitsesin ja olen isegi teatud mõtteid mõlgutanud. Midagi pole parata, kui kuskil on siiski midagi paremat ja see annab siin õige pisut tunda. Ma absoluutselt ei kurda (veel) ja pole päriselt plaaninud, aga ma teadsin juba siis, et jään ainuüksi mäletama seda, kuidas käisin varahommikuti mere ääres jooksmas, oli siis ainsaks valguseks kõrvallinna tuled peegeldumas mere pinnalt või… isegi kui see rutiin tundus tülgastav. On teatud asju paremaid kui praegune lebo, mis on paigal tammumine. Mulle siiski ei meeldi päris tühja panna, kui ma mõtlen selle all lihtsalt olemist. Laisklemine teeb veel laisemaks ja see võib mõnel muutuda ka harjumuseks. Südametunnistus, kohusetunne, eesmärgid, sihid, plaanimajandus, olla tublim ja parem iga päev ei lase minul rahus elada. Hetkene pole kuhugi viimas. Kujutage ette, kui mu tervis, mu kaine mõistus ei lase mul suusatama minna, et end säästa, aga siis kohusetunne ütleb, mida sa passid terve päeva, pole 24 h jooksul rohkem teinud kui puud kuuri alt toonud, et tuba soojaks saada ning vat siis tunnen ennast veel täbaramalt. Ja ma kirun, et mul peab olema põrgu hambavalu jälle, mis sunnib mind tubaseks. Tunnen süüd isegi siis, kui ma endast olenemata põhjustel ei saa väheke trenni teha. Vähestel on selline enesearmastus ja samal ajal ka enesekriitika nagu minul :D Aitab heietustest, tänane täiesti väheoluline. Parem säästke end aastalõpuks või aasta kokkuvõtvaks kandeks :D