inglise karma jätk (rollivahetus)

Ma kohe pean sellest rääkima, kuna erialasse ja pealegi eestimaine käsitlus rollivahetuses, midagi uut mulle :D
Pidin vanaema rohu apteegist välja otsima. Kõigepealt valisin muidugi lähima apteegi, lootes samas ka üle pika aja vana töökolleegi kohata, kallis Kalli oligi seal ning sai muljetatud… Paraku pole kõigil apteekidel tugevatoimelise valuvaigisti müügiluba ja seejärel seadsin sammud päris kesklinna. Ma enne üldsegi ei vaadanud ka, kui alles kesklinna apteegis, et kuupäev on üle kirjutatud ja ilma arsti lisaallkirjata eriravimit nii läbi ei lasta. Läksin igaks juhuks ka teise apteeki proovima, alguses mindi otsiti ravim juba välja, aga kui trükkimiseks läks, siis täitsa huviga jälgisin, kuidas mulle viisakalt ära öeldakse. Teises apteegis üritati isegi arstile helistada, aga haigla arstid on ju ka siinmaal peaaegu kättesaamatud või pole enam tööl. Kusjuures see sarnasus on inglisega veel, et kui retsept on segane (arusaamatu käekiri, puudulikud või valed andmed ravimite, dooside, instruktsioonide, koguste jne koha pealt), võis 99% kindel olla, et see pärineb haiglast. Igatahes olin natuke napakas olukorras, ise apteeker ja mulle öeldakse ära, aga tegelikult täiesti huviga jälgisin, kuidas üks ja teine apteeker asjasse suhtus, mõeldes siis sellele, kuidas ise oleksin käitunud, kui keegi oleks sama retseptiga minu jutule tulnud. Seega ei saa midagi ette kurta nende professionaalsuse üle, oleksin ise sama teinud.
Retsept näpus läksin tagasi ja tädi üritas kõnega perearsti tabada, kes uue retsepti väljastaks. Arst oli juba lõpetanud, aga oh imet, kui kiiresti registratuuri jõuda (10 minuti jooksul hakati sulgema), võis ka õde või mingi teine tegelane seal selle välja kirjutada (perearsti allkiri all), mis mulle silma hakkas palju rängema rikkumisena kui lihtsalt kuupäevas väike korrektuur (viimase puhul on arst ikkagi retsepti väljastanud olgu siis rohkem kui pool aastat tagasi või nüüd). Kõige lahedam oli siis, kui ma sinna jõudsin. Registratuuri laual oli retseptike, seal passis ainult üks mees, ilmselt ootas kedagi, laua taga polnud hingegi ja kuskil ootesaali lõpus ühes kabinetis paistis keegi koristavat. Läksin siis sinnapoole ja ütlesin, et tulin retsepti välja võtma, selle peale kõlas umbes nii, et mida ma veel ootan, kas laua peal siis retsepti polnud nagu oleksin pidanud selle midagi ütlemata üles korjama ja jalga laskma. Üritasin ju viisakas ja eetiline olla ning neid mitte muretsema panna, kui keegi võõras oleks eriarve ravimi retseptiga lihtsalt plehku pannud. Inglismaal on tramadool tavariiulil (pole eriarvel), aga kui on tegemist eriarve ravimiga, siis ei kirjutata seda kunagi ühegi telefonikõne peale välja (ühele suvalisele nimele), ammugi perearsti allkirjaga kellegi teise poolt. Mulle jäi mulje, et koristaja kirjutas selle välja :D

Kella kolme asemel sain koju pärast kuut, aga vähemasti nägin ammuseid töökaaslasi, tegime plaane, käisin poes, ostsin šampust (imeodav siin, inglise rahasse arvestades £2.50, kui keskmine hind algab seal £15-st) ja panin ka jõulukaardi Ramsgate’i töökohta teele.
Ahjaa, seda võin ka mainida, et päev algas mul ikkagi kell 6 hommikul, kui käisin jooksmas, väikelinna võib 40-minutiga risti-põiki läbi joosta. Kodulinnas pole ju vahemaasid, siblimist on üksjagu, aga täitsa võib kellegi näpuvea tõttu ühest kohast teise ka ringi käia. Iga kodune tegevus võtab tohutult aega, lihtsalt suhteliselt algeline värk, aga mulle meeldib, sest mul on (teoreetiliselt) aega. Eriti ei meeldi jääkülm vesi, mis kraanist tuleb, jääkülm pott, millele istun, varbad, mis alati külmetavad (nii sees kui väljas), külm välisõhk, mis hamba tundlikuks teeb, hommikuks jälle külmaks muutunud toad, tihtipeale 15-kraadine magamistuba või 12-kraadine köök. Aga sellega ju harjub, ma olen nii kunagi pikalt elanud ja eelistan siiski külma kuumale.
Imelik ja harjumatu, kui koju jõudes pole koera, kes lõugas juba sellest hetkest, kui 50 meetrit eemal tulemas nägi, kes muutus elavaks ja haukuvaks, kui välisukse avasin, kes rõõmust röökis, kui lähedane tuli, kes alati niheles ja haugatas, kui mööda läksin. Aga ma ei kurda, vaikus ja anonüümsus (oma tulemiste ja tegemiste suhtes teiste pilkude eest) on ka hea. Koera reaktsiooniga arvestamine on veel niivõrd sees.
Muidu mulle täitsa meeldib pimedas jalutada ja kui lumehelbeid taevast langeb, siis võib vaikselt ka jõulutunne tekkida :)