Huvitav ilm tõesti, terve päeva olid kahtlased pilved üleval, aga kokkuvõttes pole tsilkagi tulnud. Pärast lõunat mõtlesin võtta rahulikumalt – lugesin raamatut ja keerasin lõpuks murule pikale. Ei saanud sealgi süümekateta rahus pikutada – kahju oli töömeestest, kes loodiga natuke võssa olid mõõtnud ja tänaval jälle 50 meetrit üles kaevama pidid. Noh, lohutasin mõttega, et eks olen isegi tööd rabanud ja nüüd on minu kord puhata. Naabertänava lapsed mängisid korvi ja sealsamas töötas teine koppki. Huvitav elu ringkäik, ühed on parasjagu vabad, teised teevad kõrval X tunnitasuga tööd. Njah... Mõnevõrra kahju, et ükskord peame suureks kasvama ja ise toime tulema, aga sellest suhtumine elusse võiks jääda sama kergeks.
Õnneks said ka mõned sellid maha istuda ja suitsu kiskuda samal ajal, kui üks seal kopaga mässas. Inglises teepausid, siin paistavad suitsupausid olema.
Huvitav ilm tõesti, terve päeva olid kahtlased pilved üleval, aga kokkuvõttes pole tsilkagi tulnud. Pärast lõunat mõtlesin võtta rahulikumalt – lugesin raamatut ja keerasin lõpuks murule pikale. Ei saanud sealgi süümekateta rahus pikutada – kahju oli töömeestest, kes loodiga natuke võssa olid mõõtnud ja tänaval jälle 50-meetrit üles kaevama pidid. Noh, lohutasin mõttega, et eks olen isegi tööd rabanud ja nüüd on minu kord puhata. Naabertänava lapsed mängisid korvi ja sealsamas töötas teine koppki. Huvitav elu ringkäik, ühed on parasjagu vabad, teised teevad kõrval X tunnitasuga tööd. Njah... Mõnevõrra kahju, et ükskord peame suureks kasvama ja ise toime tulema, aga suhtumine elusse võiks ikka sama kergeks jääda.
Õnneks said ka mõned sellid maha istuda ja suitsu kiskuda samal ajal, kui üks seal kopaga mässas. Inglises teepausid, siin paistavad suitsupausid olevat.
Töönarkomaanid pole üksnes tööinimesed, vaid ka kodused inimesed, kes tunnevad, et nad ei jõua ikka piisavalt palju ära teha; töönarkomaan võib olla pensionär, kes tõuseb kramplikult igal hommikul kell kuus, et “teha tööd” oma harrastustega; puhkusel olijad, kes väliselt otsekui mängiksid, kuid tegelikult ei suuda oma mõtteid tööst lahti rebida või kes kramplikult püüavad selle mõne üliväärtusliku vaba päeva jooksul võtta kõik, mis võtta annab; või üskõik kes teine, keda paneb tegutsema põhimõte rohkem-paremini-parim. Kõikidel neil juhtudel paneb töönarkomaania meid elule vastu sõdima. Töönarkomaania on uimastiannus. See on põgenemine. See lubab meil pöörata teisele teele, et me ei peaks seisma silmitsi oma sisemise valuga, oma tugeva tühjusetundega või madala enesehinnanguga, oma identiteedivajadusega või tungiga olla rohkem-parem-paremini või oma võimetusega luua suhteid, mis meile midagi tähendaksid või hirmuga selle ees, et meil pole piisavalt palju või et me pole küllalt head.
Kui sa ei naudi seda, mida teed, siis sa raiskad oma aega. Oleme sündinud selleks, et õppida, areneda, uusi mõõtmeid omandada, armastada, luua, rõõmu tunda, näha kõiges ilu, kaasa arvatud meis endis. Kuid me ei ole sündinud selleks, et olla täiuslikud. Loobuge vajadusest olla täiuslik. (S. Jeffers “Tunne elust mõnu”)
Õnneks said ka mõned sellid maha istuda ja suitsu kiskuda samal ajal, kui üks seal kopaga mässas. Inglises teepausid, siin paistavad suitsupausid olema.
Huvitav ilm tõesti, terve päeva olid kahtlased pilved üleval, aga kokkuvõttes pole tsilkagi tulnud. Pärast lõunat mõtlesin võtta rahulikumalt – lugesin raamatut ja keerasin lõpuks murule pikale. Ei saanud sealgi süümekateta rahus pikutada – kahju oli töömeestest, kes loodiga natuke võssa olid mõõtnud ja tänaval jälle 50-meetrit üles kaevama pidid. Noh, lohutasin mõttega, et eks olen isegi tööd rabanud ja nüüd on minu kord puhata. Naabertänava lapsed mängisid korvi ja sealsamas töötas teine koppki. Huvitav elu ringkäik, ühed on parasjagu vabad, teised teevad kõrval X tunnitasuga tööd. Njah... Mõnevõrra kahju, et ükskord peame suureks kasvama ja ise toime tulema, aga suhtumine elusse võiks ikka sama kergeks jääda.
Õnneks said ka mõned sellid maha istuda ja suitsu kiskuda samal ajal, kui üks seal kopaga mässas. Inglises teepausid, siin paistavad suitsupausid olevat.
Töönarkomaanid pole üksnes tööinimesed, vaid ka kodused inimesed, kes tunnevad, et nad ei jõua ikka piisavalt palju ära teha; töönarkomaan võib olla pensionär, kes tõuseb kramplikult igal hommikul kell kuus, et “teha tööd” oma harrastustega; puhkusel olijad, kes väliselt otsekui mängiksid, kuid tegelikult ei suuda oma mõtteid tööst lahti rebida või kes kramplikult püüavad selle mõne üliväärtusliku vaba päeva jooksul võtta kõik, mis võtta annab; või üskõik kes teine, keda paneb tegutsema põhimõte rohkem-paremini-parim. Kõikidel neil juhtudel paneb töönarkomaania meid elule vastu sõdima. Töönarkomaania on uimastiannus. See on põgenemine. See lubab meil pöörata teisele teele, et me ei peaks seisma silmitsi oma sisemise valuga, oma tugeva tühjusetundega või madala enesehinnanguga, oma identiteedivajadusega või tungiga olla rohkem-parem-paremini või oma võimetusega luua suhteid, mis meile midagi tähendaksid või hirmuga selle ees, et meil pole piisavalt palju või et me pole küllalt head.
Kui sa ei naudi seda, mida teed, siis sa raiskad oma aega. Oleme sündinud selleks, et õppida, areneda, uusi mõõtmeid omandada, armastada, luua, rõõmu tunda, näha kõiges ilu, kaasa arvatud meis endis. Kuid me ei ole sündinud selleks, et olla täiuslikud. Loobuge vajadusest olla täiuslik. (S. Jeffers “Tunne elust mõnu”)
No comments:
Post a Comment