Päris nii nüüd küll ei tahaks, et eesti asjad hakkavad oma tähtsust minetama, aga ometi järjekordse asjaga on see nii. Kui ma tagasi Eesti peaks kolima, siis olen sunnitud leiba ise küpsetama hakkama. Ohjah, eesti leib, miks küll kuiv ja kompaktne oled, nii et üliettevaatlik pean olema, et mitte hingetorru tõmmata. Ma vaid unistan sellest, kuidas eesti kohupiim ja inglise leib koos tomatiga maitsta võiksid :P Aga paraku kahte kooslust eriti ei ühilda. Inglises söön mõnuga seda igavesti pehmet ja õhulist leiba jälle kolm korda päevas edasi, sest ma ei taha ka kartulit, riisi ega makarone enam. Tasuta lõunad on sõna otseses mõttes olemas, sest olen läinud kergema vastupanu teed ja kasutanud võimalust lõunatada seal, kus niigi tehakse. Olen tädilt palunud valmistada peamiselt suppe, nii kondilihaga kui piimast ning võimalikult palju kasutada värsket kapsast (suppides ja hakklihahautisena) ning need supid on liiga head, et juba järgmine päev ja veel uuesti järgmine nädal ka tahta. Hommikuti on mu lemmikuks tihedam ahjuõunajogurt või kohupiim moosiga ning õhtuks läheb kohupiim tomati ja kuivikutega (loe: leivaga). Nüüd jääb oodata vaid aega, kui saab enda tomatit ja kurki ning liitrite viisi ka marju ja puuvilju sisse ajada. Siis on vohh.
Fakte ka: Maaleht, kus oli toodud võrdlustabel Euroopa riikide toiduhindade kohta, kallimad olid Prantsusmaa ja Norra (arvata oli) ja kõige soodsam Inglismaa (teadagi!). Eesti toidukorv oli euroopa keskmisest soodsam.
No comments:
Post a Comment