Ma olen ikka jube õnnelik oma ratta üle, mis mind ilma probleemideta on sõidutanud juba 11 aastat, näeb siiamaani hea välja ja võiks vabalt ka 11 aastat veel edasi sõita (kui ma teda algul paremini vaid hoidnud oleks), aga... täna avastasin kurvastusega, et ei naudi enam rattasõitu nii nagu varem. Pole huvitav ja igavus teeb kergelt kannatamatuks. Võimalik, et Eesti monotoonne loodus, mida olen juba korduvalt näinud, ei paku silmale enam suurt midagi. Kõiges, mida siin varem ilusaks pidin, ei leia enam midagi erilist. Ilmselt saab süüdistada ainult seda teist riiki, mis mu maitsemeele ära rikkunud on... ok, parandus – muutnud on… Parema meelega ei läheks kodust hetkel kaugemale, teeksin suurema mõnuga siin aiatööd kui sõidaksin rattaga. Täna hommikul veel oli teekonna alguses plaan tagasi keerata ja koju heina niitma tulla, aga kuna lubas vihmata ilma, siis pidin selle ju ometi ära kasutama. Tean, et keelasin sõna “pean” Eestis ära, aga nii ta läks. Üritan järgmine kord rohkem tahta :) Ütleme nii, et täna puhkasin kätt ja ravisin ville vikatiga niitmisest, järgmine kord lasen suure mõnuga edasi :D
No comments:
Post a Comment