maasikatest, lastest ja sõprusest

Üritan blogimisest eemale hoida, aga no ei õnnestu. Mida igavam (aia)töö, seda rohkem kipub mõte lendama ja siis tekib tahtmine ka kirjutada. Nii ma maasikarohimisest tuppa põgenesingi :D Jube sõltuvus. Tahaksin palju muudki teha nagu näiteks raamatuid lugeda ja muid asju uurida, aga ei saa ju enne rahu, kui olen jälle siin. Ah, et ära ei unustaks, siis mainin muu jutu seas, et täna toodi lagedale kaks esimest aedmaasikat, mis maitsesid hoolimata rohelisemast nurgakesest täitsa hästi. Eks siis hakkab nädala pärast kupatama, kui päikest ka nüüd lubab.
Enivei, sirvisin siin orkutit üks päev ja mul võttis silme eest kirjuks, kui palju lapsi enamikel tuttavatel juba on, lastepiltidega käib justkui teineteise üle trumpamine, mis mind jätab muidugi täiesti külmaks. Pole vist kõigile kuulutanud, et ei teagi kuidas seda viisakalt öelda, et lapsi, lapsevanemaid ega vanemat põlvkonda ehk solvata, aga läbi lillede öeldes ma ei ole veel kunagi laste saamisele mõelnud ja nagu tavaks lükkan jälle vähemalt 5 aastat edasi :D Natuke julmemalt öeldes ei näe ma kunagi neid tahtvatki. Ja-jaa, paljud seletaksid selle koha pealt, et küll su arvamus muutub ja näed isegi, mida kõike arvamatut elu ette toob, aga njah, kindlasti ei tahaks ma lapsi selle pärast, et mingi kell kuskil kukub ja lapsed peavad ju olema. Kes seda ütleb? Põhjenduseks “I put myself first” ilmselt sobiks kõige paremini. Ei näe mõtet, kui pole oma elu paigas igas mõttes nii materiaalselt kui vaimselt. Kuni pole kodu valmis ega mina leitud (mida lõppude lõpuks tahan), ei näe ma ka mingeid põngerjaid. Elu võib muidugi alati üllatada, aga parem oleks, kui ei üllataks antud koha pealt. Hahahaaa!
Teine teema, mis asu ei andnud, tekkis seoses sõprusega. Suhtlesin eile üle pika aja Dave’iga. Kes blogi hoolega lugenud, see teab, kellest jutt. Muidugi ei tea lugejad ilmselt, et tal oli Ali’ga kevadel päris kõva ütlemine (veel suurem, millest mul kunagi eespool juttu oli), mis lõppes Dave’i vallandamisega ja £4000 kohtuvõiduga Dave’i kasuks. Selliseid asju ikka juhtub, aga mind üllatab hoopis see, et mitte keegi sealt töö juurest pole temaga pärast seda sõnagi suhelnud. Whattafakk!? Carla, kes käis Dave’iga vahest inglise hommikusööki väljas söömas või kihistas temaga naerda, pajatades salajutte oma autokargamistest lõunati või kasvõi Hayley, keda Dave ikka aeg-ajalt koju lõunale sõidutas. No mis toimub? Nii palju siis inglaste hau-aa-juu’st. Üldsegi ei õigusta ennast, et alles nüüd tema elu järele pärisin. Sisuliselt teadsin, millega ta tegeleb ja kuidas tal läheb ega tunne vajadust pidevalt pärida, kas kõik on korras. Aga milleks on vaja Carla’l töö juures nagu muuseas vihjata, et mina olin ju Dave’i lemmik (Carla on alati osanud kõike hästi välja mõelda – meenuvad vihjed porgandi-, siis pakisupidieedile või buliimiale) ja ju ma ikka suhtlen temaga ja tean tema käekäigust väga hästi. Kui teda ennast nii väga huvitab, siis kas on raske klõpsata jutukaaknale (kui Dave on seal 12h ööpäevas) või kasvõi helistada nagu siis, kui oli tahtmine kokku saada.
Ma olen juba pikemat aega mõelnud, et sõpruse kaotamises ei saa süüdistada ainult ühte poolt. Sõpruse nagu muugi hoidmiseks on vaja mõlemal poolel ikka pingutada, mis viib mind järgmise elutõeni, et mitte miski pole siin elus iseenesest mõistetav. Kasvõi vesi, mis tuleb kraanist. Kuidas see sinna sai, millele/kellele tuleb olla tänulik selle eest? Kui tihti mõtleme neile “iseenesest” toimivatele asjadele? Tihti alles siis, kui ilma oleme. Ok, nüüd hüppasin teemast jälle natuke välja, aga üks viib ikka teiseni.
Pole minagi ideaalne olnud, aga mind üllatavad natuke need, kes näevad sõpruse kadumises ainult vastaspoolel süüd. Elus muidugi juhtub kõike, tuleb ette vääritimõistmisi või (pooleldi) pealesunnitud olukordi, aga ma räägin siin ikkagi muust – kui keegi leiab, et see teine pole enam sõber ja mõtleb, et temal polnud võimalustki antud asjas kaasa rääkida. Mida on üldse selle heaks tehtud, et sõprus kestaks, kas on piisavalt pingutatud või üldse tahetud sõber olla? Neid küsimusi peaksime kõik endalt aeg-ajalt küsima… Siinkohal meenub mulle Hayley, kes pajatas, kuidas sattus poes vana sõbranna otsa, kes ei tahtnud teda äragi tunda. Et kunagi minevikus käisid veel koos ja tegid seda ja toda, aga nüüd ei ütle teregi. Siis tuli Hayley sünnipäev, kuhu ta innuga igasugu “sõpru” kokku kutsus, kaasa arvatud mind, läksin sinna, et toetust üles näidata, sest mul oli temast sügavalt kahju, aga nii mõnigi, kes oli kindel lubaja, kahjuks ei ilmunud…
Eks siinkohal tuleb märkida ka sõna “sõbra” suhteline tähendus. Olen ka enda sõnavaras hakanud kasutama “sõber” rohkem kui kunagi varem ja ilmselt natuke uisa-päisa, aga eelkõige anonüümsuse ja lihtsuse mõttes (keegi väheke nakatas ka). Kuna mulle tehti etteheide seoses liigse avalikustamisega, hakkasin nimesid tagasihoidlikumalt nimetama ja lihtsuse mõttes kipub “sõber” nüüd igale poole vahele lipsama.
Mis aga mulle väheke tuska teeb, on mu mälu, mis kipub unustama selles laste virvarris nimesid, sugusid või kui palju kellelgi on. Miskipärast tahan mõlemale vennale juba kaks kirja panna ja siis laksatab, et oih, kooliaja sõbrannal on ju kaks. Ja kui panna veel vähe esinenud nimesid, siis olen omadega täitsa ämbris. Aeg läheb kiirelt ja ma ei suuda selle välismaise töötempo ja üldise infotulva kõrvalt enam ka suurt tuvastada ega kinnistada ning nii ma olengi plindris. See töö kahjustab tõsiselt tervist, mu filigraansest mälust pole teab kui palju alles. Siiamaani pole muutunud see, et kui ma ei suuda oma mälulinti tagasi kerida nii nagu vaja, siis tunnen ennast kohe väga häirituna. Iseenesest pole selline asi võibolla normaalnegi, sest paljud ei suudaks seda kunagi, aga jah, nüüd näen üha rohkem, kuidas unustan ka sõprade puhkuse kuupäevi, juba näidatud pilte või räägitud jutte ja hoidku selle eest, et varsti ka tähtpäevasid.