nii see algas

Vabandage väga, et pole endast märku andnud, olen küll Eestis ja isegi kodus, aga paar päeva on möödunud varahommikust hilisõhtuni mõnusate tööde tähe all nagu asjade lahtipakkimine (ainuke jutumärkides “mõnus” töö), tahmavee pühkimine, rattakompuutri paigaldamine, kummide pumpamine, katusele ronimine, antennmasti liigutamine (millimeeter kaupa) ja kinnihoidmine, trossi pingutamine, põrandate, akende, kardina ja vaiba pesemine ning tolmu võtmine. Töö ei lõpe siin kunagi, s.t üks töö viib alati teiseni. No näiteks hakkan akent pesema, siis on vaja ka aknalaud puhtaks tõmmata, siis vaatan, et kardin on lausa tahmane, siis on vaja see alla võtta ja peale pesemist üles panna ning siis läheb kardina riputusnöör puruks, tuleb majapidamisest leida uus ja soovitavalt sama ning ajada teist korda haaknõelaga läbi “kardinakoridori” ja siis meenuvad veel teised kardinad, mis vajaksid pesemist ning omad riidedki, mille pean järgmiseks korraks jätma, sest väljas läheb pimedaks. Ja lisaks kõigele on mul paariks päevaks ka vanaema kantseldada, kuna põrandavärvimise ajaks minu poole kupatati. Siis on vaja talle kümme korda seletada, et jätan vaiba ööseks välja räästa alla kuivama (missest et vihma sajab ja tema arvab, et peaks raske vettinud vaiba kuhugi sisse tooma ja isegi maha panema) või kakskümmend korda, et ta peab minu juurde jääma ja mitte koju minema, sest tädi teeb remonti ja ta ei pea helistama tädile (ja andma märku, et jääb ööseks minu juurde), sest tädi ise saatis ta kodust ära. Vanadus teeb mäluga lausa imet :D Mind kergelt häirib, et ei saa rahus tööd teha või siis kui tahan, sest pidevalt on vaja ennast ribadeks seletada (ta küsib sama küsimust korduses ja ei kuule ka hästi), on vaja iga tunni järel TV-kanalit vahetada ning ta ei mõista, miks peaksin vihma käes ja suhteliselt hilja õhtul (nii AK-uudiste ajal) väljas veel töötama. Aga äkki mulle meeldib, et just seesama töö veel samal päeval tehtud saaks, nt. vaiba- või aknapesu sobiva ilmastikuolu juures, milleks antud hetkel on vihm. Äkki ma ei hooli telekast ega kellaajast, vaid asjatoimetustest. Paras pilla-palla tunne on küll, aga vähemalt hindan hiljem üksitegutsemist rohkem. Eks asjal ole ka helgem külg, ta aitas mind raske, sisuliselt paindumatu, metallvarda peal vaiba räästa alla lükkamisel. Kas 90-aastaselt saabki enamat soovida? Tema soov aidata sünnitab pigem küll kahju kui kasu, aga ikkagi hea süda. Laseme tal siis mõni kord veel enne magamaminekut voodist ukse lukustust kontrollimas ja mind kiikamas käia.
Esimesed rattasõidud on nüüd ka Eesti pinnal tehtud ja pannkoogidki küpsetatud. 25 km küll ainult, sest eesti ilm sobib hetkel vaid varvaste-sõrmede külmetamiseks, no ei vedanud sellega, et kui sealt soojast siia sain, muutus ka Eesti 28-kraadi 14-ks ning päike sujuvalt vihmaks. Küll näen ka siin varsti paremat :) Igasugu muu kompenseerib hetkel selle kehvapoolse ilma, siin on ju mitmetooniline taevas (millest bussiaknast kohe pilte klõpsima pidin), käo lõppematu kukkumine, täielik vaikus, metsalõhn, meloodiline linnulaul (mitte tuvi hö-hö-höhh), köögiakna all õitsev sirel, mille lõhna tunnen katusel kui sealt aiale vaadet naudin. Ja mul on aega kodus toimetada!