kui oleksin täna seal...

Olen oma mõtetes meenutanud heldimusega jällegi minevikku. Seda on palju lihtsam teha, kui kujutada ette tulevikku, nagu ütlesin, oli seda teatud vanuses palju kergem teha. Olen kujutlenud ette imelisi paiku. Imelised paigad, sest nad on seotud imelise tundega – südamerahu ja turvatundega. Ka üksinda võib ennast hästi tunda ja ilmselt ükskõik kus, kui olukord või inimene ise ei sea piire õnnetunde tekkeks. Hästi võib tunda ennast ka kodutuna kuskil Londoni tänaval. See, kes tahab ja oskab…

Lapsena viibisin tihti oma vanavanemate juures. Vanaisa klaverimäng on saatnud mind ka edaspidises elus palju – oma mõtetes, elamustes, tunnetes, kui olen justkui sama taas läbi elanud ja tundnud turvaliselt ümbritsetud kallitest inimestest. Isegi, kui neid parasjagu lähedal pole, on nad väga lähedal. Nagu rattasõitudel ära… metsateedel, järvede äärde, heinamaadele. Kui palju olen üksinda seigelnud ja tundnud ennast teistele palju lähemal kui nendega koos olles. Surnuaed pole olnud kunagi koht, kus tunneksin ennast elututele lähemal kui ükskõik mujal. Kannan kõiki kaasas oma mõtetes. Isegi, kui ei helista, kirjuta, suhtle. Aga kas on vajagi? Distantsilt tunnetamine loob vahel palju meeldivama tunde. Midagi kohusetundest teha on ikka väga lame.

Oma mõtterännakutes olen jõudnud vanavanemate juurest lapsepõlve koduaeda. Kui ma siinkohal enam minevikus ega tulevikus ei peatuks, siis lükkaksin praegu lund labidaga oma aias ja kodutänaval ning pühiksin kõnniteelt viimast lumekirmet luuaga. Garaaži eest vist poleks mõtet lükata, sest kus on mu mootoriga saan – ei ole ju! Milleks mulle saan, kui on olemas jalad ja suusad. Suusad, mis teeksid vähemalt paar ringi rollerirajal metsa sees ning suu, mis ütleks ilmselt seekord juba mõned sõnad samasugustele pühapäevasuusatajatele, kes seal on. Ei, seekord ma oma ainulaadset võimalust õhku ei laseks! Ja ma olen kindel, et saaksin ka uisusammul kepi korralikult mäkketõusul maasse kinni naelutada. Ja poleks hirmu kukkumise ees, sest mõnusalt paksu lumevaipa poleks nadi lennata, küll ma juba metsapuudest mööda rihiks. Pole ma ju eilane. Siis võtaksin suusad kaenla alla, tuleksin läbi härmapuudest metsa päikesesillerdava lume koju ning veaksin oma rõõsa õhetava näo ja soojaniiske ihu sauna. Mõne tunni pärast lebotaksin juba selleks ajaks mõnusalt laisa, aga vaimselt erksana saunalaval. Viimased jõupingutused pesuks kuskilt ikka leiab enne veel, kui võiksin minna üle laia lume ja lageda toasussides krõbedas pakases paljad sääred välkumas toa poole. Ai raisk, võti jääb saunasoojade näppude külge kinni, kui ust lahti keeran. Läbi külma koridori ja olen mõnusalt köetud toas. Ega ma asjata aega raisanud, kui neli tundi ahju elutoas, köögis, keldris ja sauna all kütsin! Aga laual ootab mind veel toasoe odrajahukarask, mille tädi hea meelega jälle kaasa sokutada oskas. Mmmmm….
Elu on ilus, kui hambad aplalt karaskisse löön ja varblaste lõbusat jagelemist aknalaual jälgin. Harakahakatis on koera kondi noka vahele saanud ning koer lööb ärritunult lärmi kuni harakas ei oska kondiga enam midagi peale hakata. Saabub imeline vaikus ja väljas hakkab hämarduma. Vaikus, millest hetkel paremat muusikat pole. Kui pea padjale toetan, meenub taaskord kõik, mille pärast seal olen.