heldimus

“Mul on ju kõik olemas, mida vajan!” mõistsin täna äkki. Ja kui millestki puudus on, siis ma lihtsalt ei näe seda. Mul on tervist, mõistust, finantse, häid sõpru, kodu ja pere. Alati annab parem(ini) olla, aga siiski – kõige olemasoleva tunnetamine poetas äkki mu silmast rõõmupisaraid. Kujutasin just hetke ette rohkemat, veel ilusamat ja palju paremat, aga siis mõtlesin, mis praeguselgi viga on! Kõike annab juba nüüd tahtmisel korraldada, sobitada, teha või mugandada ning veel paremaks ja paremaks korraldada, sobitada, teha ja mugandada, aga täpsemini öeldes - mõelda, sest enda puudujäägid paistavad ikka mõtlemises kinni olevat.

Võtan oma sõnad tagasi, et hea mind kirjutama ei pane - vaadake kui palju sissekandeid headest mõtetest :) Õpin elu armastama.

Edit mõned tunnid hiljem. Nüüd ma mõistsin, miks on vaja unistada ja miks mitte suurelt.
Vastus: see loob häid mõtteid ja realiseerib unistuse. Nii lihtne valem ongi: olen saanud ju kõik, millest olen unistanud (ja ma ei kahtlegi elu pikemaajalise unistuse täitumises).
Enam ei hakka hädaldama, kui unistuse täitumine ei loo nii head tunnet kui unistamine ise.
Miks mitte unistada, kui see loob hea tunde!?
Millest tekib see hea tunne? Targemad allikad räägivad: unistades tunnetad oma soovitut väga elavalt ette nagu oleks see juba reaalselt olemas, s.t saavutatud ja sellest ka hea tunne :)