kevad, sest...

...eile nägin ühel puul roosasid õiekesi ja täna oli nii soe, et oleksin võinud vabalt päikese käes suviste riietega viibida nagu mõned ka olid. Märkasin veel krookusi, lumikellukesi ja roosinuppe, nii et suvigi pole kaugel. Pidin tumedast nahkjopest vabanema, et mitte ära sulada ja ausalt öeldes oli päikese paistel ka kampsuniga palav. Käisin lõuna ajal mere ääres ja oli täiesti tuulevaikne. Kohutavalt meeldib nautida vaateid ülevalt alla – mägedes, rannikutel… Maailmavalitsemistunne vms tekitab ilmselt sisemise rahu ja vabaduse. Oleksin muidugi tahtnud sinna jäädagi muusikat kuulama ja merelainete vahtu jälgima…. kui kaunilt see rannaliivale piimvalgeid mustreid kandis ja kogu see harmoonia läks vähemalt ühe looga nii täpselt kokku, et pala kulminatsioonis viskus ka laine suuremal mühinal randa. Harmoonia kõiges :)
Nädala eripära seisnes selles, et üritasin nii palju kui võimalik ja meelde tuli, tunda tänulikkust kõige eest, mis mul on ja suunata äraeksinud mõtted heale. Huvitav, kuidas selline tänulikkus pani mõtlema igale detailile ja rohkem ümbrust märkama - kõik toimus ju ülirahulikus tempos. Iga tegevus aegluubis oli kusjuures väga nauditav nagu ka pikale venitatud söömine. Kuidagi naljakas, aga samas väga huvitav on mõelda sellele, kui pükse jalga tõmbad, nööpe kinni paned, ukse avad, hambaid pesed jne-jne. Need tavaelulised tegevused võivad vahel liiga tüütud tunduda, aga jälgides muutuvad justkui põnevamaks (nauditavaks) nagu oleksin tagasi lapsepõlves, kui kõike sai alguses suure huviga jälgitud, sest iga tegevus oli ju erakordne. Aga nüüd täiskasvanuna näen, et on käed-jalad-hambad, mis tegevuse sooritamisteks täiesti olemas ja funktsioneerivad elutervelt. On materiaalsed väärtused nagu riided ja hambahari. Oma finantsidega soetatud ja kui palju ma tööd ka kirunud poleks, olen ju väga õnnelik, et see kindlalt olemas on ja ka töö poolt organiseeritud elamine ja liiklusvahend on samas vägagi tänuväärsed lisaväärtused. Olen suhtunud kõigesse justkui iseenesestmõistetavasse, aga tegelikult on sellel kõigel palju sügavam tähendus. Ja reeglina hakkame nägema siis, kui oleme ilma. Millestki või kellestki. Aga nii ei tohiks!
Väga huvitav, justkui oleks aeg seisnud, sest ma ei pidanud kiirustama (tahtud kiirustada) nagu alati ja kell üllatas, kui ei olnudki nii kiirelt edasi kapanud nagu tavaliselt. Ilmselt mälumine võtab rohkem aega, kui seda naudinguga teha, aga sisuliselt hambapesu ja muud taolised igapäevategevused, mida niikuinii tegema peab, võtavad ikkagi sama aja - muutub vaid suhtumine neisse ja kokkuvõttes saab isegi hambaid mõnuga pesta :D
Olen ju alati tundnud, et kogu aeg on kuhugi kiire ja see vastik tunne paneb ka kõike "joostes" tegema, et sellele "miskile" kiiresti järele jõuda. See on ebameeldiv "ajast puudus tunne". Enda mõttemaailma ja sisseharjunud käitumise muutmine (loomuliku enda vastu võitlemine) nõuab enda kallal pikemat tööd, aga annan parima ja olen õnnelik, kui see vähemalt mõnda aegagi vilju kannab.