mina olin siin

Mis siis nüüd on? Miks ma ikka veel unistan oma kodust ja lükkan õnnetunnet tulevikku? Miks ei oska elada täna? Mis mul viga on, kui ei oska näha pappi kontol, tervet keha terves vaimus või kauneid üllatusmomente igas päevas? Ei pea saama uut doosi, et päeva üle elada, ei pea oskama raha eest keha müüa ega sõltuma kellestki. Auto ei tõrgu, navigatsiooniseade hoiatab kiiruskaamerate eest ja inimesed ikka tulevad eest, kui rattaga vastu sõidan. Mis tuu häda siis om… kõik ju toimib nagu alati on toiminud, kas vaja teada, mis tulevik toob või mis oli? Huvitav, miks siis magustoidu lõppu jätan, kui seda võiks ka praegu süüa? Elu on ikka liiga lühike, et mõelda nii nagu mina mõtlen :D Aga mida ma ka tean elust!? Olen ma kunagi haavu lakkunud, võõrutusnähtudest värisenud, ärganud teadmata, kuidas sinna sain, pidanud kellegi sundi taluma, elama igasuguste säästuteta? Pole teadnudki, mis toimub ja ei teagi. Kuidas teada, et rohi on roheline, kui pole seda teisena näinudki? Liiga paigas elu ja järjepidevalt, et vajaks kohe kuidagi käima lükata ja šokeerida… Peaksin vist vältimisbloki maha võtma. Uskumatu pussy ikka... Ajab ennastki naerma :D

Vat siis sellised mõtted pärast filmi nägemist.