mõnus on

Onjaa nii tore hommikul ärgata 8 paiku, kui töökoht asub allkorrusel ehk tööle jõudmiseks kulub 30 seki või siis saab lõunat süüa ja riläksida ülakorrusel omas köögis ja toas. Lõppkokkuvõttes sain aega oluliselt juurde kogu selle nädala jooksul, kui esimest põhjalikumat korda siinsamas Westgate’s töötasin. Regulaarne poolatarist manager oli puhkusel Sri Lankas. Tunduvalt kergem apteek, oluliselt lihtsam juhtida, aga oodati ka rohkem pisitööde ärategemist. Reeglina ei eeldata proviisorilt ka leibeldamist ja dispensimist, mis oluliselt suurendab veaohtu, kui üksinda algusest lõppkontrollini ise seda asja teha. Aga kui osad tegelased on puhkusel ja mõnel töötajal on üpris ülbe attitude, siis ei hakka ma selle pärast kohe lärmi lööma. Ma ei tea, kuidas neil seal asjad tavaliselt käivad, aga mõni lihtsalt ei salli, kui proviisor saab korrakski vaba hetke nautida. Kas regulaarne manager on nõus neid lahkesti abistama või peavad nad ennast tundma tähtsamana kui mõni noor locum Ida-Euroopast, aga vahet pole, sest ma polegi ju tööl puhkusemomentidega harjunud (vähemalt alates UK-sse tulekust).
Kuues apteegis, kus töötanud olen, meeldib ikkagi ühes kõige rohkem. Võibolla olen ka ära harjunud ja mugandunud selle järgi, aga Ramsgate’i lähen pärast nädalat äraolemist nagu koju. Ükskõik kui raske seal poleks, on millegi poolest lihtsam. Piltlikult võib tuua näite, kui olete kellegi teise köögis ja te ei tea, kust kapist kahvli leiab või mis maitseained kuskil üldse on. Peale seda jõuate kodukööki ja võtate automaatselt soolatopsi. Või kui naise asemel on köögis mees ja siis sõber küsib sellelt mehelt, kust pipart saab (nii on tavaliselt nende poepoole rumalate assisentidega, kes isegi ei tea, mis neil seal on ja proviisor peab teadma, isegi kui on seal esimest korda). Reeglina on ju ikkagi nii ja seega on Ramsgate’ist saanud mu töökoduke :) Pealegi on mul seal asjalikud koduabilised, kes on ja peavadki olema mõnes küsimuses targemad kui ise :D
Üleüldse on Ramsgate's viimasel ajal kergem olnud. Satun harvem ja koht on armsam, aga samas olen Alile andestanud ja suudan teda juba päris hästi mõista - miks ta enamasti hoiab tusaselt eemale ja räägib harva kaasa. Ühel õhtul mainisin talle kõigi teiste töötajate vaikimis(nõud)e peale siiski, et üks noorem töötaja üritab ära kasutada fakti, kui teda pole tööl ja olen ainult mina. Leitakse ettekäändeid arstile minekuks, igasugusteks hädadeks jne. sest kõik juba teavad, kui vastutulelik olen ja ma ei oska öelda ei (ja ma ei räägi välja, hahaa!). Ühelt poolt pole ma ennast manageriks pidanud, s.t olen üritanud sellistest probleemidest kõrvale hoiduda või ignoreerida. Aga teatud kohas on piir. Ali andis mõista, et peaksin ise töötajale järgmine kord selgeks tegema, mis on lubatud ja mitte ning tema sellesse seekord ei sekku. Õige kah, ühelt poolt saan ka teiste pahameelt tunda, kui enesekehtestust rakendan ja bitchima hakkan. Vaevalt nad minult midagi sellist ootaksid, aga isegi kui Ali tahab ka mulle seda vastutust lahkesti edasi anda ja lasta tunda seda, mida tema peab taluma, siis tegelikult on tal õigus, pean kunagi ka seda õppima. Kui raske mul polnud ka Aliga rääkida, olin tagantjärele väga rahul vestlusega, sest sain talle natuke lähemale. Rääkimine lihtsalt vabastab tihtipeale kõik, mis on hingel… Ja siis ta ütles, et on ühe jalaga sellest apteegist väljas, sest pole mõtet töötada seal, kus kõik teda vihkavad. Sel hetkel tundsin talle tõsiselt kaasa ja hakkasin nägema asju ka tema poole pealt. Kui kerge või raske on suhelda inimestega, keda tead ennast vihkavat? Loogiline, et see tõrjub kogu ülejäänud kambast eemale. Minul isiklikult on väga raske andestada kellelegi, kes on valetanud. Ma võin silma kinni pigistada, kui mõjuval ja tõelisel põhjusel on vaja ära minna, aga valet ma lihtsalt ei kannata ning hakkan pärast seda ka inimest umbusaldama ja vältides suhtlemist tõrjun ta eemale. Kuidas saab managerina üldse kõigi meele järele olla – ühelt poolt tuleb olla karm, ennast kehtestada ja teiselt poolt samas mingil määral teistele vastu tulla? Kuidas pälvida kõigi austus enese vastu natuke suuremaliikmelises seltskonnas, kus on teatud määral ka vähem arusaajaid, piiratud mõtlemisega noori, kes selle asemel, et üritada mõista (kellegi käitumist), lihtsalt hakkavad tagaselja klatšima? Olen juba blogis kirjutanud, kuidas isegi oma kõige paremat töösõpra järgmisel päeval sõnadega rünnatakse, kui ta parasjagu kohal pole. Või õhutatakse tagant, toetatakse “teatud põhjusel” varem töölt ära minema ning hiljem leitakse, et teda on vaja luurata, sest tegelikult ta ilmselt ei läinudki sinna, kuhu pidi minema. No on ikka bitchid, ütleks ma ka piiratud mõtlemise juures :D
Mida vanemaks inimesed saavad, seda rohkem nad näitavad üles lugupidamist, sest nad näevad asja sügavamat olemust. Muidugi on igasugu nähverdisi, aga Ramsgate’i töö juures on vanemad töötajad kõik austava suhtumisega ning teavad, kust jookseb piir.
Ehk siis tegelikult tahtsin jälle hoopis muust pajatada, et mingi segasem ja keerulisem laupäev oli töö juures, sest ühispalve ei saadud õigel ajal kohe hommikul loetud, kuid kokkuvõttes olid kõik pärast tööpäeva rõõmsad ning tööpäevaga rahul. Mitte ainult ilm polnud väga mõnusalt kevadine, vaid me saime kenasti arutada ja tundsime kergendust. Minul oli igatahes hea ja ma isegi nautisin seda segadust seal. Esimest korda külma kõhuga vabandasin mingi maruvihase naise ees, kuna keegi oli tema lapselapsele vale ravimi väljastanud. Võibolla lihtsalt oli kergem, kuna seekord polnud mina, aga no vahet pole. Mul oli lihtne olla ja isegi töökaaslane, kes näeb mind heal juhul korra nädalas, on märganud mu heatujulisust viimasel ajal. Ütlesin lihtsalt, et olen oma mõtlemist natuke muutnud :) Vähemalt proovin :))) Tahaks ka näha, kuidas kõik bitchid mu ümbert vaikselt kaduma hakkavad. Alist oleks juba mõnevõrra kahju, sest paistab, kui teda kõige rohkem mõista suudan, on ta juba mineja. Ei taha enam häid asju liiga hilja näha… vaid täna, nüüdsama :)

Pärastlõunal käisin mere ääres Roxette kuulamas. Piisas vaid kampsunist, sest päike paitas nii soojalt.
Mõnus on ju... nende sõnade peale meenub ikka mu sõbrake, kellel ka kõik nii mõnus on... ja nii hea, kui mõnu pole seotud konkreetse inimese ega mälestusega, vaid kogu ümbritseva tunnetamisega. Keegi teine ei ela meie eest ega saa tuua me ellu suuremat õnne kui me ise. Oleme ikka ise oma õnne loojateks ja kui maailma muuta ei anna, annab alati muuta enda suhtumist sellesse. Mõnus ju... :)
Ma ei taha enam kunagi siit pilvepiirilt alla tulla. Imeilus vaade on :P