What is his problem?

Noijah, endalegi mitte üllatuseks avastan ennast jälle Ramsgate’st enamikel päevadel. Ütlesin küll graafikutegijatele, et suunaku mind sinna ainult hädavajadusel. Kui vajadus, siis vajadus… Uuel aastal vana hooga. Mis on Ali probleem? Tulen tööle, ok, jõudsin täpselt pooleks, mitte ajavaruga, sest meil olid siin uskumatud külmakraadid (-5 C vähemalt) ja autoklaasid olid sügavas jääs (joonlaua murdsin ka pooleks, 5 minutiga suutsin esiklaasil 10x10 cm jäävabaks kaapida). Läksin üles oma asju ära viima ja asi polekski nagu selles, et ma kohe tööga ei alustanud, sest tema ei alusta mitte kunagi. Tema istus rahulikult oma nurgas nagu alati ja tegi või näitas, et teeb oma paberitööd. Mida iganes… Olin ma siis ülilõbusas meeleolus, kuna päev eemal Ramsgate’st vahelduseks Broadstairs’is (esimest korda, aga ok) viibitud ja pealegi ühe kuldaväärt hea inimesega suhelnud (kes teab, kellest ma räägin ;) ) ning see pani mind ka rõõmsalt tööpäevaga alustama (missest et reede ja jube kiire päev) ja teistega naljatlevalt aeg-ajalt vestlema. Tegutsesin siis kollektsioonretseptide kontrolliga, sest hommiku poole on ootel retsepte harvem, kui üldse. Viskasin ka siis aeg-ajalt teistele repliike ja kui ootel lauale (mis natuke eemal teistest, kus peamine seltskond sel hetkel polnud) tekkisid esimesed retseptid, lootsin, et Ali suvatseb neid väheseid (s.t paari eset) kontrollima minna, sest ma olin tõsiselt hõivatud oma kolletsioonhunnikutega, käskis ta mul ootel retsepte teha, sest tema olevat “hõivatud” oma paberitööga. Ok linnukeste toppimine ja paar kirjet kuhugi on tõesti väga “hõivatud” tegevus ja poe manageriga ju ei vaielda. Jätkasin siis ootel retseptidega. Mingi hetk soovis Dave (autojuht) tagumiselt kollektsioonlaualt, et ma talle äraviimiseks ühe retsepti kiirelt ära kontrolliks. Mul oli hetkeline paus ainult ja tegelikult tegelesin veel ootel retseptidega, kui Ali vihastas Dave’i peale, et too mind ei segaks nagu ta ka varemalt teinud on (ok, omamoodi õigus oli Alil küll). Peale seda kirjutas Dave peabossile põhjaliku kirja…
Ali polnud jälle oma paremas tujus, õieti küll oli halvemas tujus nagu viimased 10 kuud. Misiganes, nüüd ma taipasin veel midagi… See, et ma teistega rääkida ei tohi, eriti Dave’ga, oli suhteliselt selge juba iidamast-aadamast. Aga nüüd siis tean, miks pean enamasti ootel retsepte tegema (kas just sellepärast, et see on pingelisem pool) – sest siis olen kaugemal Dave’st, kuna tema on peamine segajafaktor ja ootel retseptide tegemine nõuab äärmist keskendumist ning lihtsalt ei jää aega teiste juttudele reageerimiseks. Aga ma ei jätnud jonni, viskasin lustlikke repliike ka eeslauast ja lasin teistel mind häirida, missest, et ootel lauas ma praktiliselt hinge tõmmata ei saa, sest retseptide jada on lakkamatu hommikust õhtuni välja. Ja tema saab siis minu arvelt puhata (uskuge mind, kõrvallauas töötamine on täielik puhkus võrreldes ootel retseptidega) ja passida lihtsalt eemal või palvetada mitu korda päevas suletud kabinetis samal ajal, kui mina ennast tühjaks sidruniks rabelen. Ma käin süümepiinadega tualetiski. Olgu tal ka siis head ajad… aga miski igavesti ei kesta!
Kokkuvõtvalt öeldes – Ali suutis päeva jooksul vaid pahatujutseda, manitseda, halvasti öelda (põhimõtteliselt kõik said selle osaliseks). Päeva lõpus kadus ta Dave’i järel uksest välja, et ta veel kinni pidada ja õues jätkus pooletunnine kõva vaidlus, mille käigus Dave sõimas Ali tühiseks muslemiks ja loomaks, ütles talle, et ta peaks võtma juhtimiskoolitusi ja et ta ei meeldi kellelegi. Ali oli nõudnud Dave’ilt vabandust, öelnud, et temaga ei räägita nii ja käskinud Dave’il töö ajal mitte kedagi segada, s.t rääkida, eriti minuga! Kui Dave oli kurtnud selle üle, et Ali pole kaks aastat mitte kedagi kiitnud (öelnud well done), siis oli Ali vastanud, et teda ka ju keegi ei tule kiitma (kõrgematest ülemustest) ja Ali ei arvanud, et tal oli täna lihtsalt paha tuju, vaid et tal oli palju tööd. Ma tahaks teada, kellel ei oleks selles apteegis palju tööd!?
Kogu õhkkond oli täna selline, et kartsin isegi hingata.