Kümme aastat tagasi oskasin ette kujutada ja unistada laiemalt. Kuidagi kerge oli endale lubada selliseid mõtteid, mida enam pole. Võibolla ainult sellepärast, et lihtne on unistada suurelt, midagi konkreetsemalt mõtlemata. Võibolla sellepärast, et minu eesmärgid on peaaegu kõik täitunud ja jäänud vaid üks. See peamine, mis alati peas mõlkunud, kui kõik alastepid on juba läbitud.
Hästi armas kodumaja kena aiakesega mõnusas kohakeses on tore mõte küll, aga järjest lähemale jõudes hakkan tundma pigem kartust, et ei oska seda reaalselt luua. Mingi aeg tagasi tegin listi kohustuslikest detailidest, aga pole suutnud veel oma illusiooni paberile kanda, sest ma ei näe seda tervikpildina. Mitte ainult asjaoskamatusest, arhitektuuri-tekstuuride jms teadmatusest… Ma lihtsalt tunnen nii suurt aukartust ja vastutust selle “projekti” juures, sest see on ikkagi mu elutöö… vähemalt nii olen ikka ja alati mõelnud… Millegi ilusa loomine võib jube stressirikas olla, et lihtsam tundub kõike edasi lükata hilisemasse tulevikku ja end materiaalselt kindlustada. Aga võibolla kardan unistuse täitumisega selles pettumist? Ah lihtsam on elada täna, teha kõik, et see ainus päev oleks suurepärane.
Hästi armas kodumaja kena aiakesega mõnusas kohakeses on tore mõte küll, aga järjest lähemale jõudes hakkan tundma pigem kartust, et ei oska seda reaalselt luua. Mingi aeg tagasi tegin listi kohustuslikest detailidest, aga pole suutnud veel oma illusiooni paberile kanda, sest ma ei näe seda tervikpildina. Mitte ainult asjaoskamatusest, arhitektuuri-tekstuuride jms teadmatusest… Ma lihtsalt tunnen nii suurt aukartust ja vastutust selle “projekti” juures, sest see on ikkagi mu elutöö… vähemalt nii olen ikka ja alati mõelnud… Millegi ilusa loomine võib jube stressirikas olla, et lihtsam tundub kõike edasi lükata hilisemasse tulevikku ja end materiaalselt kindlustada. Aga võibolla kardan unistuse täitumisega selles pettumist? Ah lihtsam on elada täna, teha kõik, et see ainus päev oleks suurepärane.
No comments:
Post a Comment