ikka positiivsemalt

Õnnetunne ei pane mind kirjutama, sest ma elan selle välja. Küll aga negatiivne, mis sisse kipub jääma ja olen see tüüp, kes kellelegi otse näkku ei karju (reeglina), vaid sulgub endasse ja nõnda elangi oma kurbuse blogides välja. See ka põhjus, miks ma viimati eriti midagi kirjutanud pole.
Laupäeval läksin tööle ja töökaaslase esimesed sõnad olid mulle, et see päev tuleb hea ja kerge ning naljatades tegi ettepaneku palvetada, et ei tuleks ühtegi klienti ja mina lisasin, ei ühtegi telefonikõnet ega retsepti… Ja uskuge või mitte, see päev oli kerge. Laupäevad ongi kergemad, aga mitte nii kerged, et võiksin tükk aega ennast raamatut lugema unustada. Kas mul joppas laupäevaga, kui eelmine oli olnud hoopis hullumeelselt vastupidine ühe töökaaslase meenutuste kohaselt? Or attraction? :D Kõik mu laupäevad saavad olema kerged ja miks mitte ka kõik päevad… Imeilus mõte ju…
Kui tore on sõita tööle rattaga tegelikult ja näha imelist vaadet mäest alla veeredes. Üks aas, mis on igal hommikul justkui uus jälle, ometi nii armsalt tuttav juba. Need hommikud on erilisemad nagu ka päevadki reeglina kuskil mujal kui Ramsgate’is. Sest ma tean, et need kohad ei saa olla pingelisemad ega keerulisemad kui Ramsgate, isegi kui olen ainukesena vastutav. Need kohad ei seostu mul negatiivsega, vaid pigem suhtun ootusärevusega. Saan tunda ennast inimesena, sest ravimihunnikud ei kuhju mu silmade all pideva voona ja ma ei pea jälgima silmanurgast, kuidas keegi kuskil passib selle asemel, et mind aidata. Bless him… Võibolla suudan talle varsti andeks anda, see on lihtsam ülesanne, kui temalt andeks paluda. Mille eest? Pean veel välja mõtlema. See oleks lihtsam, kui suudaksin tema käitumist mõista.
Aga elu on ilus, kui kõiki armastada. Kui vaid suudaksin. Aga miks ei peaks ka suutma? Üritada ikka võib ju :)