Üle-eelmisel nädalal alanud külmetushaigus vindus väga pikalt ja tegelikult pole ta veel praegugi sajaprotsendiliselt kadunud. Pühade nädalavahetusel võtsin kolm trennivaba päeva, mis pani mind kohutavalt süümepiinu tundma. Kuigi tervis polnud korras, vedasin ennast lõpuks ikkagi jõusaali, sest kaua võis... Halenaljakas on lasta mingil viirusel enda üle võimus haarata nädalaks ja rohkemgi veel. Kõige piinavamaks ei osutunud mitte halb enesetunne, vaid õhtune-öine kuiv köha, mis ei lasknud sekunditki rahulikult hingata. Oleksin oma kopsud ja silmad peast välja köhinud, kui need keha küljes kinni poleks olnud. Ja ma ei saa öelda, et see köha kuhugi kadunud oleks, sest viimastel õhtutel olen trimbanud köhasiirupit, mis enam-vähem terve inimesena tunda laseb. Pärast neljapäevast Herne Bay’s käiku oleks justkui uus ring otsast peale alanud kurguvaluga (nagu sellest nädal tagasi kõik alguse sai). Kuna neljapäev oli vaba ja tahtsime jälle bensiini maha kantida, otsustasime Herne Bay’d ja Whitstable’i külastada, aga hommikupoolne päikeseline ilm vahetus pärastlõunase lausvihmaga ja viimasesse mainitud kohta ei hakanud minemagi, kuna jalad lirtsusid ja riided olid läbimärjad. Eks ma sel põhjusel uue kurguvalu saingi. Ilm on viimasel ajal peamiselt vihmane olnud ja nagu kiuste minu vabadeks päevadeks jagab vihma ja tööpäevadeks sooja päikest nagu eile, pärast laupäevast tööpäeva lausa sulasin oma tumedates rõivastes Ramsgate’is ja andsin kurguvalule vunki juurde ühe erakordselt suure jäätiseportsjoniga. Aga armu ei anna, olen teisipäevast kõik päevad ilusti jõusaalis tunnikese trenni teinud, missest et minu treener ilmselt juba arvas, et ma enam ei viitsigi käia, aga ma muud põhjust ei maininud, kui et tõmban kangi Hartsdown’i jõusaalis rohkem, jätmata mainimata, et olin üle nädala viiruses ja leian aega jõusaaliks vaid varahommikutel või õhtutel pärast seitset. Olen hakanud varahommikuid eelistama, kui ärkan veidi enne kuut, jõuan jõusaali umbes poole seitsmeks ja kella kaheksast sõidan Ramsgate’i poole. Nii jäävad vähemalt õhtud endiselt alles ja saan ka enne magamaminekut veidi puhata.
Töö poole pealt midagi uut pole, kui vast see, et üha rohkem hakkab asi küllastuma ja mõtted kodukanti seadma, aga midagi pole parata, kui tahan oma eesmärke täita, pean natuke ka kannatama. Töö on töö, pole see kuskil parem või halvem, ainult paremini või halvemini tasustatud. Ühel suvel sõidan rattaga Kagu-Eesti külateedel, järgmisel jooksen Kagu-Inglismaa rannaliivadel, mis pole ju imelik. Aga mis põrgu pärast pean Eestis töötama kuu, et saada sama suur summa kui Inglismaal nädalaga, kui elukalliduse vahe pole neljakordne? Ma jookseksin juba Eesti suunas, kui olud oleksid võrdväärsed, aga kuni need ega minu eesmärgid ei muutu või täitu, pean jooksma veel teistel teedel. Kui paljud meist eestlastest unistaksid poolemiljonilisest aastapalgast, tasuta elamisest ja sõiduvahendist? Mida kaugemal sellele olla, seda rohkem ilmselt... Miks me mõtleme enamasti sellele, kui palju materiaalne kindlustatus meile midagi annab, aga väga vähe sellele, kui palju see midagi võtab... Kas sellepärast, et keskmine inimene on selle saavutamisest enamasti väga kaugel ja näevad vaid need, kes lähedal või päris kohal on? Miks see mind küll ei rõõmusta, kui tean, et nädal töötades saaksin teise nädala kuskile tuhandeid miile eemale reisida või uue laptop’i osta. Viga saab olla vaid minus... Mõtlen liiga palju tulevikule, elamata täna, kui mu keha veel liigub, hingab ja on terve. Omamata aega, leida seda vaid puhkuseks Eestis neljal nädalal aastas, mis ainukesena mind rõõmustab. On vaid tohutult unelmaid, kuhu jõudma peaksin, aga muidugi need on vaid selleks, et olla, aga mitte täituda, sest realiseerudes pigem vaid pettumust valmistavad. Siiski saab olla vaid üks tõeline unistus, mille täitumisest kõik unistavad – teha seda, mis tõeliselt meeldib, mis tähendab eelkõige jõudmist arusaamisele, mida teha tahetakse. Ja see annabki lõpuks vabaduse ja õnne. Mina päris täpset valemit veel ei tea, kuigi häguselt aiman. Minu unistuseks oleks saavutada vabadus oma elupäevade sees ja tunduvalt enne pensionile jäämist. Kõlab hästi!
Kui kõik plaanide järgi kulgeb, olen Eestis 8-23. juuli ja 22. detsember – 1. jaanuar. Vähemalt need kuupäevad mulle lubati :)
No comments:
Post a Comment