mis kergelt tuleb see kergelt läheb

Miks kiputakse arvama, et mõnele elus kõik nii lihtsalt kätte tuleb....
Need jutud töö juures minu kui farmatseudi palgast või pidevad teemad minu sportlike eluviiside kohta hakkavad tüütama. Esimene küsimus hommikul tööle jõudes on kas ma tulin jõusaalist ja kehakaalu juttu jätkub vahel kuni õhtuni. Nii üks kui teine on hakanud oma välimusest rohkem hoolima ja õhanud, et tahab välja näha nagu mina või süüa kooke ja samas välja näha ikka nagu mina. Nagu ma võiksin süüa mida iganes ja ükskõik mis koguses ning ikka sellejuures sale välja näha. Andke minna... Mida nad võibolla ei taju, et meeletute koguste maiustuste hulga, mida nad tööle iga päev väiksemate ettekäänetega (kellegi lapse sünnipäev, pulma-aastapäev, sugulasele kodakondsuse andmine, kolmteist-ja-reede) kuhjavad, nad ka ära tarbivad. Algul Ramsgate’i tööle asudes lasin samuti valimatult ning väga sageli heal ja paremal maitsta, aga praegu ohjeldan ennast üpris rangelt ja luban vaid korra või paar nädalas mingi koguse madala toitaineväärtusega kraami ning seda harva korda nad märkavad ja imestavad, kuidas ma näen ikkagi sale välja. Mida nad ei näe, on varajased ülestõusmised, trenniriiete kokkupanek-lahtivõtmine-pesemine, täpselt kalkuleeritud, mõõdetud ja valmispandud päeva 3-4 toidukorda, ettemõeldud trennikavad, jõusaalid, viimse piirini viidud jõutõmbed, piinarikkad kardiotrennid ning mis korduvad päevast-päeva. Kas ma ei või siis välja näha selline, kui ma käin kuus korda nädalas trennis ja toitun 95% tervislikult. Kui ma ei näeks pärast poolteist kuud trenni parem välja kui alustades, oleksin masenduses.
Mulle tuuakse tüüpilisi vabandusi ettekäändeks, miks nemad trenni teha ei saa. Muidugi on peamiseks põhjenduseks aja puudumine. Ma pole neile veel öelnud, aga kes midagi väga tahab, leiab selleks ka aja. Ka mina leidsin algul sama vabanduse iseendale, sest mulle jäi päevast vaid kolm tundi endale. Nüüd jääb vaid üks, sest mitte ainult tunnine trenn ei kahanda aega, vaid kõik sellega kaasnev – sättimised, asjade läbimõtlemised jms. Üksainus tund, vahel ka kaks, kui ei pea poodi minema, pesu või anumaid pesema, sööki valmistama või midagi jälle läbi mõtlema, valmis panema ja uurima. Missest et pean tõusma hommikul enne viit, sööma kiirelt hommikusöögi autos trenni parklas ja leidma aja iga kolme tunni tagant söögikordadeks sellises kiires apteegis nagu seda on Ramsgate. Ma teen seda, sest trenn on minu prioriteet ja ma leian selleks aja ohverdades kõige muu. Kui teistel on lapsed, siis minul on tööpäev reeglina 2-3 tundi pikem kui neil. Meil kõigil on nädalas sama arv tunde ja ma olen igaks õhtuks nii väsinud, et jään paari minutiga magama, missest et kell on vaid üheksa õhtul. Missest et igal varahommikul tahaksin kauem magada, tööle väljapuhanuna minna ja parema meelega trenni üldse vahele jätta, aga hei, trenn on harjumus nagu hambapesu, kui ühel hetkel külge jääb. Ma tean, et elu lõpuni ma kindlasti samamoodi ei jätka, aga aasta lõpuni olen liige ja pigistan ennast viimse higi välja ja praegu on see minu elustiil.
Teise külje pealt, kui jutt on rahast... Millest ikka räägitakse, kui et seda on vähe ja ei maksta piisavalt ning alati oleks justkui proviisor süüdi, et temale hästi makstakse ja ta seda kokkuhoidlikult tarvitab. Kusjuures pole mõtet ka vastu vaielda, isegi, kui arstid vähemalt kaks korda rohkem teenivad või minu palka vähese apteegialase kogemuse tõttu veel tüüpilise inglise proviisori palgaga võrrelda ei annaks. Samas mõistan ka nende muret, sest raha vaevalt kunagi liiga palju on... aga igaüks valib elukutse, töö ja raha kokkuhoiu määra ikkagi ise. Keegi ei takista õppimast kelleks iganes. Kõigil on valikuvabadus otsustada, kuhu tööle minna, isegi kui selleks peab valima teise riigi. Kõik on sündides ju võrdsed nagu kõigil on nädalas sama arv tunde. Oma elu määrame suuremalt jaolt ise ja õnnel on kõige sellega vähe pistmist. Pole olnud mina mingis eelisseisus, vaid kõik on olnud aega ja kannatlikku meelt nõudva töö vili. Kui see nüüd natukenegi ära ei tasuks, oleksin masenduses.
Ma võin kinnitada, et pole mulle siin elus midagi kergelt tulnud. Pole mulle rohkem õnne antud või saatus mind hellitanud. Olen lihtsalt valinud tee ja hakanud sedapidi liikuma omamata mingeid garantiisid oma valiku õiguses või õnnestumises. Ma ei tea, kas mu valik on olnud õige või vale (kas seda üldse kunagi teada saan), aga ma ei kahetse ühtegi sammu hetkel, mida oma eesmärkide täitmisel ette olen pidanud võtma.

Edit esmaspäeval
Täna vaadati imelikult, kui ma toorest kaalikat järasin. Kas juurikad peab enne ilmtingimata ära keetma, et ma neile jänest ei meenutaks? Väga imelikuna on tundunud mõnele inglasele ka see, et ma õuna tervenisti, s.t koos südamikuga ära söön (imelik siis sellepärast, et see pidi liiga kõva olema). Ma ütlen inglased on ise imelikud :D
Kaalikateemast tuli edasi jälle kaaluteemaline mõttearetus ja küsimus, et kas sellepärast ma siis selline välja näengi ja järgnes õpetus, kuidas ma peaksin elust rõõmu tundma, pitsat ja šokolaadi õgima, pubides ja kinos käima - kusjuures see oli tõsiselt, mitte naljapoolest öeldud :DDD
Sellised pirnid siis esmaspäevast veidi teisest töökohast Woolls'ist.
Edit kolmapäeval
Täna käis arutelu selle üle, kas kalorivaba light Coca-Cola sisaldab suhkruid ja... kaloreid :DDD
Edit reedel
Täna öeldi, et ma ei tohiks selline välja näha ja arvati jälle, et olen ilma erilise pingutuseta sellise väljanägemise saavutanud. Tegin nalja, et vajan päevas kõigest ühte õuna ja isegi Dave jäi seda uskuma! Kusjuures olin veendunud, et ta saab aru, aga tema rääkis seda ka Alile... Uskumatu, ma ei näe üldsegi nii sale välja, et päevas vaid ühe õuna söömise juttu tõsiselt võtta.