pole ma ka raudse tervisega

Pole teab mis ajast (aastaid) külmetushaiguses olnud ja ühtäkki nüüd see siis külge hakkas, algul kurguvaluga, jätkudes palaviku, raskustundega peas ja kuiva köhaga. Ei teagi, kas korjasin tõve jõusaali masinatelt või tõenäoliselt usun rohkem seda pühapäevast rattasõitu Ramsgate’i, et väike kirje metadooniraamatusse jätta. Ali leidis ikkagi teisipäeval (sest esmaspäeval olin Baxteris) millegi kallal iriseda, sest ta on nii hüpertundlik kontrollitud ravimite registreerimise suhtes. Ühesõnaga see tegelane (reedene locum), kelle üle oleks pidanud virisema, oli loomulikult juba kuskil teises kohas tööl ning ikka nendele oli vaja midagi ette heita, kes kohal olid... Ali on viimastel nädalates pahuras meeleolus ja lihtsalt kõik... Nagu Dave oletab, siis selletõttu, et Ali kodumaal käivad verised lahingud rahvuste vahel. Igatahes on kogu õhkkond rohkem pinges ja pealegi tundub, et raban üksinda mitme mehe eest tööd, sest Ali keskendub muudele asjadele (patsientidega nende ravimitest arutamisele, mis annab talle 5 min eest ekstra £5). Peaksin ka MURi akrediteeringu tegema ja jätaksin ta ise ravimite laadungeid kontrollima ja ma võtan kindlasti tunde aega MURi paberite täitmiseks...
Nii kui minul väikene hingetõmbepaus tekibki ja ma Dave'iga paar lauset vahetada jõuan, on kriips peal. Dave'il keelati ju minuga igasugune rääkimine, kui ma ravimeid kontrollin, aga ega ma ei saa ka temaga väheke puhkushetkedel rohkemat lobiseda, sest küll siis mulle midagi leitakse...
Aga ma rääkisin hoopis külmetushaigusest, millest hoolimata tööle ennast vedasin, sest valuvaigistite all on see üpriski kannatatav, isegi sellises pingelises õhkkonnas. Ei taha reklaamida Theraflu’d ega ibuprofeeni, aga neist on abi küll... Isegi trennita ei suutnud kuidagi ära elada. Õhtul tundsin ennast enam-vähem, kuigi teadsin, et poleks pidanud ennast Ramsgate’i ujumiskeskusesse vedama. Tegin seal veel jõusaali ette (mis koosnes küllalt robustsetest masinatest), sest vesiaeroobika algas alles tund hiljem, mis muidugi mind taaskord väga külmaks jättis (mitte ainult vee poolest), vaid ka treeneri, kes oli sama kui Hartsdown’is. Basseini sügavamas osas paralleelselt vesiaeroobikat instrueerinud treener polnud just eriti parem ning ma nentisin fakti, et see on viimane kord, kui oma aega (ja antud korral ka tervist) sellele jamale raiskan. Seda enam, et minu tunnipalk alates 1. maist umbes kümnelt üle neljateistkümne tõusis ja ma lihtsalt pean oma aega kvaliteetselt sisustama, kuna teatavasti päevast ja enamasti une arvelt mul vaba aega vaid tunnike või paar on. No loodetavasti sisustan kolm eesolevat vaba päeva kvaliteetsemalt, kuigi tean väga hästi, et need mööduvad enne, kui arugi saan. Miskipärast ei suuda ma enam jõusaalita elada, nii et süümepiinu ei tekiks ja homme, kui haigus päris maha ei murra, vean kindlasti ennast kuhugi, sest täna juba jätsin väikese terviseviperuse tõttu käimata. Toksisime väheke küll sulgpalli, aga no seda ei saa trenniks nimetada.