kauge on lähemal kui arvatagi oskame

Peaksin asju pakkima, sest nädala pärast olen juba ära... Ära Westgate’st, tõenäoliselt Londonis suundudes mõne tunni pärast Derby’sse, et sealt järgmisel päeval Peak District’i seigelda, loodust nautida ja sellest järgmisel päeval tagasi Londonisse jõuda, sealt õhtul Stanstedi lennujaama bussiga sõita, ööseks jääda ja varahommikul suund Eesti poole võtta. EESTI...
Aga ma kohe mitte ei viitsi pakkida, kuigi mul on homme viimane vaba päev enne töönädalat, mis annab mulle vaid ühe vaba tunnikese igal õhtul.
Ma peaksin küpsetama, midagi magusat tööle, sest nad ootavad kooke, küpsiseid, mida iganes – enne puhkusele ärasõitu ja pärast tagasi tulles. Mul on tõsine hirm, et ma ei tahagi sealt tagasi tulla, sellepärast oleks kergem seda elutempot jätkata ja mitte kuhugi minna... et poleks valusat lahkumist... lahkumist sealt, kus olen terve elu elanud, rattaga sõitnud, koolis käinud, aiatööd teinud, majas elanud, oma põllul kasvatatud juurvilju söönud, mitte neid, mis kiirtee ääres kasvavad (nagu siin näinud olen by the way).
Peaksin veel kümmekond asja uurima ja ära tegema enne kui teele asun, aga ma ei viitsi. Mitte täna, sest olen väsinud... väsinud kahetunnisest rattasõidust tööle, tööst, palavast ilmast ja varasest ülestõusmis(t)est. Tahan lahtise aknaga istuda voodil ja kirjutada seda blogi... seda ma tahan... Ma ei viitsi isegi mitte sada meetrit eemale randa loivata, sest ma olen nii väsinud ja ei taha enam oma nahka ära kõrvetada, sest neljapäevasest käigust juba aitas. Tahaksin rahu ja vaikust nagu Eesti kodus, mitte üle tänava möllavate noorte hõikeid või räuskamist kuulda ega autouste paukumisi pärast kinoskäiku enne südaööd või autotuuritamisi ega koristajate varahommikust kili-kolinat nagu tegu oleks mõne suurlinna keskplatsiga, aga mitte väikeküla tänavaga. Olen harjunud elama haudvaikuses.

Jõudsin tööle rohkem kui pool tundi enne avamist, seadsin sammud mere poole, kuid jõudsin hoopis paarikümne sammuga mööda pisikest võssakasvanud teerada pidi pisikesele heinaplatsile, kus rohi kõrge, vaarikad virgumas ja puulehed kohisemas. Istusin palgile ja tundsin viivuks, et olen Eestis. Mitte midagi ei meenutanud Inglismaad, kui vaid kuskilt kõrgemalt puude tagant paistev apteegi katusekorrus. Võibolla leian ennast sealtsamast mõnel lõunatunnil oma sööki nosimas ja päikese käes peesitamas. Pole vaja kaugelt otsida seda, mis tegelikult nii lähedal on (millest märkamatult juba mitu kuud mööda käinud olen).