mälestused

Kaks nädalat on märkamatult läinud, tegelikult tundub uut kalendrilehte ette keerates justkui oleksin sedasama teinud alles eile. Tahaksin loota, et kogu minu elu ei möödu uut aastakalendrit välja võttes nagu oleksin vana alles eile seinale riputanud.
Uskumatu, aga täna laususin sõnad, et armastan oma riiki. Töö juures päriti, miks ma ei taha igavesti Inglismaale jääda, kas asi on inimestes või milles... Kusjuures ei osanud tol hetkel muud välja tuua kui misarable (õnnetu, kurb) inglise ilma, mis siin pidevalt domineerib. Üks ja see sama ilm, kuigi isegi päeva lõikes nii erinev. Inglise suveilma taludes tundub juba võimatuna, et kuskil mujal, näiteks Eestis võiks olla lämmatavalt palav ilmake. Aga ma tean, et on... ma tunnen Eestit.
Vaevalt et minust just eriline patrioot saanud on, kes riigipühal tingimata lipu heiskab, aga mida aeg edasi, seda armsamana Eesti tundub. Ka kõik eestlased, keda ma ei tunne, on justkui omad, sest nad teavad – teavad seda, mida minagi... Ma ei kiru enam Eesti elu, seda, et palgatöölistele tehakse tihtipeale liiga, sest pole halba ilma heata, ebaõiglust leiab ju igal pool ja igas asjas. Inglismaa on minule vaid koht töötamiseks ja ilmselt ka natuke ringireisimiseks, aga ma ei usu, et hakkan ennast kunagi selle maa või rahvaga seostama.
Ma olen hakanud igatsema selle järele, mida kunagi pigem vastumeelselt pidin tegema. Minu eluks olid lõputud aia rohimised, heinaniitmised, kündmised, külvid, kaevamised, lõikamised, aga tagantjärele tundub see nõiaring nauditavana. Kui hea oli õhtul kaevule istuda ja mõelda sel päeval äratehtule, milleks võis olla ka üksainus sitke mahasaetud puuoks, millesse olin pannud kogu oma selle päeva rammu või kümme meetrit kaevatud kraavi või paarkümmend kärutäit põllule toimetatud komposti... Sadades kordustes ahjukütmised, puude riitaseadmised, lõhkumised tundusid siis tüütavana, aga praegu seisaksin nende tüütustega hea meelega iga päev silmitsi. Neli päeva sääskede, kärbeste ja parmudega heideldes, et palavate suveilmadega kogu aia hekk ära pügada oleks juba eksootika. Vaevalt tahaksin need päevad Kreeta saarte rannaliivadel puhkamise vastu vahetada.
Tunnen kohutavalt puudust oma koduaiast, kus sain toimetada, aiasaadusi noppida ja puhata. Kui õnnelik peaks olema inimene kõike seda omades! Hea, et ma pole pidanud kunagi pikemalt korteris elama. Hea, et mul on siin elus olnud võimalus elada oma aiaga majas ning tulla sinna tagasi, kui selleks on vajadus ja tahtmine olnud. Ja hea, et ma Inglismaale tulin, sest muidu poleks ma selle väärtust kunagi nii sügavalt tundma õppinud. Ja hea on teada, mida õnneks tingimata tarvis läheb! Isegi, kui see võtab meeletult aega, on see kvaliteetaeg, mis annab tulemuse ja sellega ka rahulolu.
Eile leidsin tõetera - kui mälestused kaaluvad üles unistused, oled vanaks jäänud. Olen täpselt nii vana, et mäletada, kuidas varahommikutel, veel enne kõrvetavat päikest (või juhtus tihti ka sellega) maasikaid noppisin, et neid paar tundi hiljem pesema ja puhastama ning sellest mõned tunnid hiljem moosiks keetma hakata, et mitu korda tagatarre „külma tuppa” suhkru järele tõtata, moosilt vahtu koorida ja esimese tunni pingsalt valvata, et see ühe hetkega üle ei keeks ning viimaks eelnevalt pesu- ja tulikuumas vees loputatud purkidesse kulbiga ajada ning tihedalt kaanetada ja lauaveerele kuni jahtumiseni jätta, aastaarvuga nummerdada ja hiljem korviga keldrisse vedada... mäletan, kuidas algul keskkooli matemaatika või keemiale tuginedes suurt midagi suhkru, soola või äädika protsentidest jagamata protsendid täiskasvanute mureks jätsin, aga hiljem kõrgkooli kunsti vallates vajaminevad kogused oma aruga leidsin ning kooli praktikasse rakendamisest viimaks ka rõõmu tundsin. Mäletan esimesi katsetusi äädika lisamisel ja kramplikke püüdlusi täpselt retseptist kinni pidada olgu siis tegu koogi-, purgisalati-, kompoti- või mõne muu toiduretseptiga, lisades vürtse, pipart või soola, tundsin end hiljem kui heliloojana oma loominguid komposeerides, katsetades, proovides, harva midagi võssa pannes.
Mäletan heitlusi putukatega marjametsades, et tunde korjata ja täita vaid pool pangi või läbi kammides metsad ja leida vaid mõni seen või parematel aegadel korjata seljakott pungi männiriisikaid, mis ka keetmise järel veel mõrudalt maitsesid, kuid pärast marinaadi pannes kehvemini kui vanema põlvkonna valmistatud hoidised ei maitsenud. Mäletan veel eelmist suve, kui esimest korda enda korjatud pohladest moosi keetsin, kuna varemalt pohlamoosist ei hoolinud, aga hiljem selle verivorsti kõrval kohustusliku komponendina leidsin vaja minevat.
Mäletan pea kuklas õunakorjamisi, puu otsa ronimisi, redelil küüritamisi, viimse lihaste valuläveni viidud sirutusi, ilusamate õunade allapotsatamisi vahetult enne nende kättesaamist, puu all lademetes vedelevaid õunu, mida isegi mina, päevas kilojagu õunu järiv tegelane alla ei jõudnud kugistada. Mäletan nende ettevaatlikku kastiladumist nagu tegu oleks kanamunadega ja jälgimas nende ülikiiret riknemist, poole aastaga mädaks muutumist, mida kiirendas talvel „külmas toas” jäätumine ja sellele järgnev ülessulamine. Mäletan, kuidas õunad mahtusid kõikjale – paarkümmend korda päevas kõhtu, salatitesse, purkidesse ja teatud ajaperioodil lausa iga päev küpsetatud kookidesse. Ja kuidas keegi tegelane arvas, et ma oleksin talle nõus oma aia õunu talle 60 senti kilo ise korjama! Mäletan oma piiramatult väljavenitatavat magu andmata vähimatki häiret päeva jooksul tarbitud kilole õunale ja sellele lisanduvale marjakilole.
Mäletan augustikuid, kuidas pärast toas vedelemist olin mõnekümne sekundiga oma tagaaias ning noppisin põõsastelt tikreid ja mustsõstraid peoga suhu. Mäletan, kuidas magusad murelid ikka kõige kõrgemal puuoksal kasvasid või linnuparved sõstardel kädistasid, kes kirsipuu ühe päevaga viimseni tühjaks õgisid, jättes vaid ühele kivile tillukese tüki viljalihast päikese kätte kuivama.
Mäletan, kuidas lämbepalavasse kasvuhoonesse tilli või sibulat lõunasöögiks võtma läksin, hommikutel pangide kaupa kokku kuivanud tiigist suure hädaga läbi veetaimede ja muda vett kastekannu sain ning kastega märjakssaanud jalgade saatel kannud kasvuhoonesse tirisin ja kurkidele kõige rohkem kupatasin, mis koos tomatitega tõenäoliselt kõige kurvemini tugeva kuumuse käes kannatasid, isegi siis, kui otsese päikese varjuks kattelooriga kogu hoone katnud olin ja arvatavasti ainult paprikad üle 40-kraadisest palavusest rõõmu tundsid.
Mäletan pidevaid öökülma kartusi, jutte ja hala, kuidas külm õied ära võttis ja pealt nähes hoolega kasvatatud lihavate tomatitaimede surma eluvõimetuteks närtsinud ja tumedaks tõmbunud varteks üheainsa ööga, kuigi neid enne suure kartusega rasketes savipottides maja ja kasvuhoone vahel veeti, et toas pikale veninud taimi „välitingimustega” karastada ja valgust jagada. Mäletan taimekahjuritest leheõgijaid, viljamädanikke, pikale veninud vihmade tõttu hallitanud või poolenisti tigude ja lindude poolt ärasöödud maasikaid.
Mäletan, kuidas tomatite ja kurkide korjamise jaoks kaasa võetud korvid ikka väikeseks jäid ja keldrisse uute järele minema pidi nagu ka uute hoidisepurkide, kuna moosikeetmisel tihtipeale umbkaudsete kalkulatsioonide tõttu ülejäägid tekkisid ja kõike samal ajal söömiseks jätta oleks olnud patt, kuna põõsaste küljes niigi värsked söödavad marjad rippusid ja võimalikult palju talveks säilitada taheti.

Igal tükikesel minu koduaiast on oma lugu jutustada ja midagi, millel on sügavam tähendus, ei saa ära unustada. See, millest täna jutustasin, on vaid imepisike murdosake minu koduaiaga seotud mälestustest.

Lennupiletid jõuludeks on nüüdseks broneeritud ja plaanide kohaselt veedan paar päeva enne suvepuhkusele tulekut Derby’s ja selle lähedal looduskaunis Peak District’is ringi matkates.