otsi lolli, kes otsib võtit

Arvestades eelmise aasta oktoobrikuus läbikäidud retseptide arvu, poleks ma tahtnud Ramsgate’s sel kuul töötada. Eelmine kuu oli üpris jube ja eelmise aasta tulemuste põhjal eeldasin oktoobrikuuks veel suuremat tunglemist, aga paistab vastupidi – paar nädalat on väga rahulik olnud (siinkohal loodame, et ära ei sõnu, sest pool kuud on veel alles). Jah, kiiremas tempos jõuludeni, millest ei saa vähemalt siinmaal enam üle ega ümber. Iga päev räägitakse jõuludest, vastavasisulised poetooted on juba vähemalt kuu üleval olnud ja keegi mainis eile midagi kaheksast nädalast. Ilm on üks päev jahedam, siis jälle soojem ning mõni päev on tunne, et suvi on peaaegu et tagasi. Mis jõuludest siin juttu olla saab!?
Täna töötasin nagu nädal tagasi viiendas apteegis Birchingtonis. Täna polnud enam vigagi, aga nädal tagasi tundus päris kreisi. Uues kohas peab jälle rohkem pärima, kuna kõiksugu pisemad etapid on igas apteegis ikkagi individuaalsed. Natuke erineb ka arstide kirjutamisstiil annuste puhul (ja veidi teine ravimite ampluaa). Aga mis õudsalt häiris, oli töötajate suht-koht jahe vastuvõtt. Ükskõikselt visati kimp võtmeid kätte ja umbes viidati kuhugi ukse poole, et seal taga on kontrollravimite kapp. Vahepeal oli mingi võtmega uks ja mulle anti üks üksik võti ja võtmekimp. Milline võti tosinast õige oli, seda nad ka ise ei teadnud. Mul võttis juba kapi ülesleidmine tükk aega, sattusin otsapidi ülakorrusele personaliruumidesse, siis saadeti tagasi alla ja selgus, et märkamatuks jäänud kapp seina peal oligi see õige. Proovisin siis võtmed kõik läbi ja veel teinegi kord, hiljem avastasin, et selle kapi peal olev teine kapp oli ka kontrollravimite kapp (ja oleks ma seda varem teadnud enne kui võlgnevuslipaka ühele väljastanud olin). Selleks proovisin muidugi veel kümmekond võtit järele. Nojah… siis oli keegi (teadmata kes) suure laadungi kontrollravimeid sisse tellinud ja mul oli tol hetkel enne sulgemist üpris kiire, et selle tagasisaatmise lugu uurida. Kõige hullem oli muidugi see, et kontrollravimite arv ei klappinud ja ma jooksutasin oma ajusid sellega veel rängemini kokku. Tol päeval polnud mul lihtsalt enam aega selle kõigega tegeleda ja jätsin järgnevaks päevaks, kuigi õige manager oli puhkusel. Üks locum oli vahepeal asjaga tegelenud ja täna (nädal hiljem) avastasin laualt formaalsed paberid kontrollravimite tagasisaatmiseks ning paistab, et ka inspektsioon oli omapoolsed ettekirjutused ja soovitused teinud pärast puudujääki kohapeal uurides. Võta kinni, mis värk seal toimus. Täna toodi mingi kastitäis kontrollravimeid, mille peale ma juba vaatasin, et no ei või olla, aga siis selgus (ka sissekannet tehes), et see on täitsa õige ja vajalik kogus. Hullem oli see, et seda kogust ei saanud ma seinaseifi panna ning ei jäänud muud üle, kui see lihtsalt lukuta kõrvalruumi jätta. Loota võib, et see veel alles on, kui ravimile järele tullakse. Aga töötajatel oli ükskõik, kuhu ma selle paigutada võisin-sain-oskasin. Kontrollravimid ja lukustamata – Ali annaks selle peale vastu pead ja räägiks võimalikust kohtukeisist (asi on tegelikult väga tõsine, kuigi halenaljakas, et selline kogus luku taha ei mahu). Sissekannet tehes avastasin, et selline kogus pole esmakordne juhtum, nii et nad oleksid võinud vähemalt natukenegi abivalmivamad olla ja soovitada, kuhu see panna, kui ma nõutud olekuga oma pead vaevasin, kui sellele parimat kohta otsisin. Aga ei, teeselgu siis, et nemad ei tea ja ei huvita. Niigi käib närvidele see pidev jooksmine kuskile 10 m eemale kõledasse koridorruumi, vahelt võtmega uks avades ja siis veel võtmekimbust õige üles leides, et raudkolakas avada, sest kapi järele on vajadus ikka mitmel korral ja kui patsient on vahepeal otsustanud ära minna, tuleb see tagasi luku taha toimetada.
Hoolimata ükskõiksest suhtumisest ja ebanormaalsest apteegiruumide asetusest, oli täna juba päris normaalne seal olla, kuulasin CD-plaate ning nosisin moosipirukat ja muud paremat, mida nad siiski lahkesti pakkusid. Kõige hullemad söödikud nende apteekide peale, kus üleüldse käinud olen.
Aga auto läheb laupäeval remonti, sest kuskilt lekib roolivõimuvedelikku. Loodame, et vähemalt vihma ei kalla, sest rattaga ma tööle minema pean. Ei viitsi hakata peamajast selleks päevaks uut autot sebima.