rahulolu raske tulema

Ma väldin Lloyds Pharmacy’t. Aasta tagasi arvasin, et see on üks suur tegija siin ja tahtsin kangesti sinna tööle saada, aga igasugustest foorumitest olen viimasel ajal selle suurketi kohta vaid negatiivset lugenud ja praegu mõtlen hea, et sinna tööle ei saanud. Aasta jooksul olen kõvasti targemaks saanud, juba agentuuride koha pealt. Targemaks, mitte targaks ja ikka mõtlen, et oleks kõike seda aasta tagasi teadnud, mida praegu tean… Mida ma aasta pärast võiks teada!?
Mul oleks aeg teatud asju kokku tõmbama hakata. Küllastumas trenn, suhteliselt alamakstud (jah, UK keskmisele proviisoripalgale tunduvalt allajääv, sest ma ikkagi “uustulnuk” siin!) ja pingeline töö ning igavaks muutunud piirkond tuleks välja vahetada. Pole veel viitsinud asjaga alustada, aga detsembrikuu lähenemine peaks mind tegudele tõukama, sest läbi saab pooleaastane trennileping ja uuest aastast uues töökohas alustamiseks peaksin 1.detsembriks lahkumisavalduse vanasse sisse andma.
No kus on võrdsus, kui ülekaalulistele antakse võimalus jooksmisel, laste jalgsi kooliviimisel, trennis käimisel punkte koguda ja siis selle eest veel tasuta teenuseid-tooteid saada! Ma tahaksin ka, jõuaksin miljonini palju kiiremini kui tööga.
Üks kümnest täiskasvanust arvab, et krõpsud, Coca või Jaffa küpsised läheksid “puuviljadena” päevamenüüs arvesse. Võibolla olete kuulnud “5-portsjonit-päevas” juurvilju või puuvilju mõistet. Mõned arvavad tõsiselt, et krõpsud või puuviljaküpsised täidaksid puuvilja normi. No räägiks siin isegi banaanidest või viinamarjadest, mida ma küll kaalulangust ootavale inimesele ei soovitaks, aga prahtnäksid…naer…
No mis teha, töötüdrukud peavad mind kergelt anorektiliseks ja mõtlevad igasugu totrusi välja ning hiilivad mu sabas personaliruumi, et veenduda, et ma ikka mingeid lahtisteid peoga ei neela :D Kui nende näksideks on igapäevaselt küpsised, koogid, pähklid suhkru- ja šokolaadikatetega, šokolaadikangid, kommid jne, siis minu sojagraanulite ning kaalika peale ikka naerdakse. Ja ise veel pärivad, kuidas ma sellise saleduse saavutanud olen! Kas on tõesti raske uskuda, et trenn ja toitumine ei anna sellist tulemust nagu imedieedid? Miks ma pean häbenema oma toitumist? Keegi ei peaks ju mind normaalseks, kui ütleksin, et pole aasta-paar peaaegu üldse sooja toitu viitsinud teha. Ja mitte keegi ei usuks vist, et “leib-kala-kana-kodujuust-toored aedviljad” oleks õigem kui süüa sooja toitu. Mida ma üldse ei seedi, on see, kui tullakse õpetama, kuidas õige on ja öeldakse, et nii nagu mina teen, on vale! Ometi kulturistid ja teised jõumehed päevas pool kilo kohupiima-kodujuustu, mitu munavalget, paki sinki, kanakoibi jms sisse ajavadki ning uskuge või mitte, ükski lihas ei arene alatoitumises (nii makro- kui mikrotoitainete puudusel). Kui ma teeks võrdluse ühe tüüpilise manitseva isiku ja iseenda päevamenüüst, siis ühel juhul näitaks toitumisprogramm kollast (ala) ning teisel juhul punast (üle). Võtsin konkreetselt ühe enda tüüpilise päeva toitumise analüüsiks ning tulemuseks nägin metsikult punast ehk üle normi mikrotoitaineid (vitamiine, mineraalaineid), mis muidugi ei tähenda, et küllus alati hea oleks (rahustuseks võin öelda, et makrotoitained proteiini erandina olid normis :D). Aga minu meelest pole mingit vahet, kas toit on külm või soe, kui keha saab toitaineid piisavalt. See on pigem enesetunde küsimus, kes suudab sellega kohastuda ja kes mitte. Ja miskipärast kõik rajanebki emotsioonidel nagu sooja toidu mittesaamine oleks paha või taunitav. Kui keegi oskaks põhjendada, miks külm toit maole hea pole, andke tulla… :D
Ma ei ütle, et ma soojast toidust ära ütleks, kui see on hästi tehtud, aga paar aastat tagasi olin tüdinenud kartulist, makaronist, riisist ning mulle hakkas leib maitsema. Kuni see mulle maitseb ja ma ei tunne muu järele vajadust, miks ei võiks siis kartuli, riisi ja makaroni sellega asendada. Huvitav, mida talupoeg enamasti sõi… Pigem on tänapäevaühiskond oma toiduvalikuga väärastunud.
Kusjuures ma ikka ütlen inglastele, et olen keskmist eestlase mõõtu, aga inglise skaalas muidugi võin jätta teistsuguse mulje. Ja ma ei ütleks, et ma pooleaastase trenni tulemusel olen ennast heasse vormi viinud – kaugeltki mitte. Olen suutnud vaid natuke vältida seda pekistumist, mis siin tahes-tahtmata külge hakkab. Tean, millega lõpeb trenni katkestamine. Õige on valida mõõdukas füüsiline aktiivsus ja keskpärane toitumine terveks eluks, mitte jo-jo-tamine. Minu veaks on see, et võin teha suurt tööd ja tavaliselt pingutan sellega üle, nii et hiljem hakkab asi niivõrd tüütama, et ei näe enam mõtet. Pole mõtet töötada oma kehale vastu. Kui keha püsib X kilo juures midagi olulist tegemata, siis mõne kilo allasaamine pole kõike seda pingutust väärt. Vähemalt nii ma hetkel arvan. Teisest küljest, kui midagi ikka oluliselt häirib, siis on põhjust midagi ka ette võtta. Ja kui enam ei taha mahtuda nendesse riietesse, mis kapis on, siis kaine mõistus ütleb, et midagi tuleb enesega ette võtta, mitte number suuremaid riideid soetama hakata.
Kõige raskem on iseenesega rahul olla!