aastapäev

Ja ongi aastaring lõpuks täis - täpselt aasta tagasi tulin Inglismaale. Ilm oli palju soojem nagu Eestimaa augustikuus ja mäletan hästi, kuidas kõik alguses tundus – uus ja huvitav. Praegu ei ole põnevusest suurt midagi järele jäänud ning isegi inglise stiilis majad on harjumuspäraseks saanud, mis muidugi ei tähenda seda, et need mulle vähem meeldiksid. Aga lihtsalt ei pane enam kõike seda tähele, sest kõik see on nii loomulik, inglaslik, harjumuspärane.
Koduigatsus on viimastel kuudel üha rohkem süvenenud. Pärast eestimaist suvepuhkust ma mitte ainult ei meenuta ja mäleta sihilikult oma minevikku, vaid peas käivad mõttesähvatused nagu kogeksin sekundimurru vältel midagi ilusat oma minevikust, mida ma pole hilisemalt enam kogenud või juba ammu mäletanud. Ma ei seosta seda dejavu ega elupiltide voona, vaid pigem millegi meeldivaga minevikust, mis ilmub ühel momendil seostatuna praeguse eluga siinsamas (nähes mingit objekti, inimest, olukorda jne siinsamas võõras keskkonnas tekib mälestuspilt ühest parimast kodusest hetkest minevikus) ja ma tunnetan, kui meeldiv see hetk oli. Tegemist on peamiselt eelkooliea lapsepõlvemälestustega.
Kodust eemalolek aitab näha ja tunda seda, mida seal olles võimalik polnud.